TARTU ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE JA KUNSTIDE VALDKOND EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT EESTI KEELE OSAKOND Liina Pärismaa CHRISTOPH BLUME KEELEKASUTUSE ERIPÄRAST Magistritöö Juhendaja dotsent Külli Habicht Tartu 2016 Sisukord Sissejuhatus ............................................................................................................................ 4 1. 17. sajandi eesti kirjakeel ................................................................................................ 7 1.1. 17. sajandi eesti kirjakeele üldiseloomustus ............................................................ 7 1.2. Heinrich Stahli elu, teosed ning teoste iseloomulikud keelejooned ...................... 10 1.3. Christoph Blume elu, teosed ning teoste iseloomulikud keelejooned ................... 12 2. Uurimismeetod ja töö käik ............................................................................................ 17 2.1. Kasutuspõhine lähenemine .................................................................................... 17 2.2. Töö käik ................................................................................................................. 20 3. „Kleines Corpus Doctrinae“ keelejoonte analüüs ......................................................... 24 3.1. Ortograafilised jooned ........................................................................................... 24 3.2. Leksikaalsed jooned .............................................................................................. 28 3.2.1. Omasõnad ....................................................................................................... 28 3.2.2. Laensõnad ...................................................................................................... 30 3.2.3. Tuletised ......................................................................................................... 32 3.2.4. Liitsõnad ......................................................................................................... 34 3.2.5. Verbiühendid .................................................................................................. 37 3.2.6. Kollokatsioonid .............................................................................................. 38 3.3. Morfoloogilised jooned ......................................................................................... 41 3.3.1. Analüütilisus-sünteetilisus ............................................................................. 41 3.3.2. Astmevaheldus ............................................................................................... 43 3.3.3. Konsonanttüvelised verbivormid ................................................................... 45 2 3.3.4. Möönev kõneviis ............................................................................................ 46 3.3.5. Eitus ............................................................................................................... 47 3.3.6. Allatiivivorm põrgule ’põrgusse’ ................................................................... 53 3.3.7. Käskiva kõneviisi ainsuse teise pöörde vorm tu ’too’ ................................... 54 3.3.8. ma-infinitiivi vorm näitamas ......................................................................... 54 3.3.9. Lihtmineviku ainsuse esimese pöörde vorm vaatasin ................................... 55 3.4. Morfosüntaktilised jooned ..................................................................................... 57 3.4.1. Artiklikasutus ................................................................................................. 57 3.4.2. Tulevik ........................................................................................................... 61 3.4.3. Kaassõnad ...................................................................................................... 63 3.4.4. Küsilause ........................................................................................................ 65 3.5. Töösse valitud joonte sobivus teiste 17.–18. sajandi autorite keelekasutuse iseloomustamiseks ............................................................................................................ 76 Kokkuvõte ............................................................................................................................ 80 Kirjandus .............................................................................................................................. 86 Of the specificity of the linguistic performance of Christoph Blume .................................. 91 3 Sissejuhatus Magistritöö eesmärk on iseloomustada 17. sajandi keskpaiga autorile Christoph Blumele omast keelekasutust. Iseloomulike keelejoonte valikul on aluseks olnud Blume 1662. aastal ilmunud vaimulik teos „Kleines Corpus Doctrinae“, milles Blume kui uuendusliku autori keelekasutuse eripära juba selgelt avaldub. Siinses magistritöös iseloomustatakse Blume keelekasutust mõnede eriomaste ortograafiliste, leksikaalsete, morfoloogiliste ja morfosüntaktiliste joonte alusel. Samuti on eesmärgiks vaadata, mil määral võtab Blume eeskuju 17. sajandi põhjaeesti kirjakeele traditsioonist. Töö laiem eesmärk on välja töötada metoodika, mille alusel oleks võimalik tuvastada ja uurida 17. sajandi kirjakeeles iseloomulike keelejoonte varieerumist. Christoph Blume on 17. sajandi keskpaiga üks uuendusmeelsemaid autoreid, kelle teostest on leitud tolle aja kirjakeele traditsioonist erinevaid jooni, nt lihtsustas ta sõnade kirjapilti ja muutis seda häälduspärasemaks (Lill 1988: 9). Blume roll eesti kirjakeele arendamisel oli aga kuni 1980. aastateni välja toomata. Tema teosed arvati olevat kadunud või olid olemasolevad eksemplarid puudulikud. (Lill 1988: 7) Blume keelekasutust ei ole ka jõutud nii põhjalikult uurida, kui nt tolle aja autoriteetse kirjamehe Heinrich Stahli keelt, kelle tekstide leksika ja vormide kohta valmis 2015. aastal sõnastik (Habicht jt 2015). On ilmunud mõned käsitlused Blume keele kohta (nt Lill 1988, Saareste 1956), tema keeletarvitust käsitlevad üliõpilaste lõputööd (nt Park 2012, 2014, Pärismaa 2013, Lepsalu 2012). Samas on veel mitmeid valdkondi, mis on uurimata või vajaksid põhjalikumat ülevaadet, nt eripärane sõnavara, tulevikuvormide kasutus, eituse ja küsilausete vormistamine. Uurimise lähteks valiti teos „Kleines Corpus Doctrinae“, kuna sooviti analüüsida, kuidas on tema keeletarvitus muutunud üheteistkümne aasta jooksul, mis lahutab seda teksti Blume 1651. aasta proovijutlusest „In noie Jesu, Amen! Dnica Septuagesimae Eglm Matth: 20. v. 1.“ (VerhGEG 1899). Minu bakalaureusetöös (Pärismaa 2013), kus vaatlesin Blume 1651. aasta proovijutluse „In noie Jesu, Amen! Dnica Septuagesimae Eglm Matth: 20. v. 1.“ (VerhGEG 1899) leksikaalseid, morfoloogilisi ning morfosüntaktilisi jooni, ilmnes, et 4 proovijutluse autoril oli kõige rohkem sarnasusi Heinrich Stahli keelekasutusega. Näiteks esines nii Blumel kui ka Stahlil verb verdenip ’verteenib’ ja kaassõnafraas higi sisse (Pärismaa 2013: 48). Suur sarnasus Stahliga võis tuleneda Blume vähesest keeleoskusest. Ta oli varem Eestis viibinud vaid mõne aasta. Ka oli Stahli keeletarvitus 17. sajandi esimesel poolel üldine norm, mida teised autorid eeskujuks võtsid. (Pärismaa 2013: 49; Aarma 2007: 29) Magistritöö koosneb kolmest osast. Esimeses peatükis iseloomustatakse 17. sajandi eesti kirjakeelt, et pakkuda lugejale taust tollase ühiskondliku olukorra ning kirjakeele arengu kohta. Samuti tutvustatakse lühidalt Heinrich Stahli ja Christoph Blume elulugu ning teoseid ja tuuakse välja nende töödele omased keelejooned. Stahli käsitletakse Blume kõrval, et iseloomustada, millistest keelelistest seisukohtadest lähtus oma teoste kirjutamisel 17. sajandi esimese poole autoriteetseim kirjamees ning millistest tema järelkäija. 17. sajandi kirjakeele iseloomustamisel on põhiliste allikatena kasutatud Anne Lille 1988. aasta artiklit „Christoph Blume ja XVII sajandi eesti kirjakeel“, Arnold Kase käsitlust „Eesti kirjakeele ajaloost I“ ning Heli Laanekase 2004. aasta väitekirja „Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil“. Blume ja Stahli elu, loomingut ja keelekasutust käsitlevas jaotises on lisaks Lille ja Kase eespool nimetatud tekstidele ka Liivi Aarma raamat „Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525–1885“, Vello Helgi 1978. aasta artikkel „Lisaandmeid Christoph Blume (1625–1669) tõlgete kohta“ ning Huno Rätsepa 1987. aasta artikkel „Heinrich Stahli keeleõpetus oma aja peeglis“. Magistritöö teises osas tutvustatakse tööle teoreetiliseks raamiks olevat kasutuspõhist lähenemist ja keelekasutuse variatiivsuse uurimist. Kasutuspõhise lähenemise puhul lähtutakse arusaamast, et kasutusjuhud mõjutavad keele kognitiivset esitust. Keel ei ole staatiline, selles on nii regulaarsust kui ka varieeruvust. (Bybee 2010: 1, 14) Tuuakse ka välja töö etapid. Peamisteks allikateks on selles osas Joan Bybee 2010. aasta teos „Language, Usage and Cognition“, Michael Barlow’ ja Suzanne Kemmeri toimetatud 2000. aasta raamat „Usage Based Models of Language“ ning Joan Bybee ja Clay Beckneri artikkel „Usage-based Theory“ 2010. aasta käsiraamatus „The Oxford Handbook of Linguistic Analysis“. 5 Magistritöö kolmandas osas analüüsitakse Blume teosest „Kleines Corpus Doctrinae“ valitud iseloomulikke ortograafilisi, leksikaalseid, morfoloogilisi ning morfosüntaktilisi jooni. Uuritud jooned esindavad eeldatavasti markantselt Blumele omast keelekasutust. Ortograafilistest joontest vaadeldakse põhiliselt kirjapildi lihtsustamisega seotud valikuid. Leksikaalsetest joontest on uurimiseks valitud Blume keelekasutusele eriomased omasõnad, laensõnad, tuletised, liitsõnad, verbiühendid ja kollokatsioonid. Morfoloogilistest joontest analüüsitakse analüütilisust-sünteetilisust väljendavaid keelendeid, astmevahelduse ja ühe- või kahetüvelisusega seotud nähtusi, möönva kõneviisi vorme, eitust, samuti mõningaid üksiknähtusi. Morfosüntaktiliste joontena on vaatluse all Blume artiklikasutus, tulevikumoodustus, kaassõnad ning küsilaused. Joonte esinemust on uuritud Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpusest (VAKK), kust pärinevad ka näitelaused. Jaotiste lõpus on kokkuvõtted, et välja tuua olulisemaid tulemusi. Kolmanda osa lõpus arutletakse selle üle, kas keelelised markerid, mille alusel Blume keelekasutust uuritakse, võiksid sobida ka teiste 17. sajandi (või ka 18. sajandi) autorite keeletarvituse uurimiseks. 6 1. 17. sajandi eesti kirjakeel Selles peatükis iseloomustan 17. sajandi eesti kirjakeelt ning tutvustan Heinrich Stahli ja Christoph Blume elu, teoseid ja keelekasutust. Stahli kui autoriteedi keelelisi seisukohti võtsid mitmed tolle aja autorid oma grammatika koostamisel aluseks (Habicht 2001: 18). Blume lihtsustas kirjapilti ja viis selle hääldusega rohkem vastavusse (Lill 1988: 9). Stahli on siin osas käsitletud Blumega kõrvuti, et näidata, milliseid keelelisi seisukohti võttis oma teoste kirjutamisel aluseks Stahl kui tolle aja autoriteet ning Blume kui 17. sajandi uuendusmeelsemaid autoreid. 17. sajandi keelekasutusest on varem uuritud nt eitust (vt Penjam 2010, Kilgi 2012), küsilauseid (vt Kallavus 2012), tuleviku väljendamist (vt Kilgi 2010), verbivormistikku (vt Prillop 2001), da- ja ma-infinitiiviga konstruktsioone (vt Penjam 2009), substantiivi- ja adjektiivituletisi (vt Park 2012, 2014), definiitsust (vt Esinurm 2012), tõlkeküsimusi (vt Ross 2000). Stahli keelekasutust käsitles põhjalikumalt oma väitekirjas Külli Habicht (2001). Blume tekstide keelt on vaadelnud Anne Lill (1988). 1.1. 17. sajandi eesti kirjakeele üldiseloomustus Eesti kirjakeel sai alguse 16. sajandil, mil levis trükikunst ja katoliikluse asemel hakkas domineerima luterlus (Laanekask 2004: 15; Hennoste 1997: 51). Luteri usk rõhutas rahvakeelse jumalasõna tähtsust, seega vähenes ühiskonnas ladina keele roll ning hakkasid tekkima eestikeelsed kirjalikud tekstid (Laanekask 2004: 15; Hennoste 1997: 51). Tänaseni on neist säilinud vähesed, nt osaliselt Wanradti-Koelli katekismus, ametivanne (Juramentu der Vndudeschen), tunnistus Sigismundus Awerbachile (Ross 2000: 781; Ehasalu jt 1997: 30, 32, 43). 16. sajandil tekkisid ka kaks rahvakeeltel põhinevat kirjakeelt (tallinna ja tartu keel). Tallinna keel rajanes Põhja-Eesti keskmurdel ning tartu keel Tartu murdel. (Kask 1970: 7) Kahe kirjakeele tekkimise põhjuseid on mitu. Ühe põhjusena tuuakse välja maa poliitilis- halduslik ning usuline killustatus. Enne orduriigi lagunemist kuulus Tartu piiskopkonna 7 keskusena piiskopi valitsemisalasse ning Tallinn oli iseseisev hansalinn. (Raag 2008: 31– 32) Liivi sõja järel jäi Põhja-Eesti Rootsile ja Lõuna-Eesti Poolale. Esimene neist oli luterlik ja teine katoliiklik maa. (Laanekask 2004: 15) Seega eristusid kaks piirkonda ka usuliselt (Raag 2008: 32). Samuti leitakse, et põhja- ja lõunaeestlaste vahelist suhtlust raskendasid keeleerinevused (Liivaku 1995: 27). 17. sajandil võtsid tallinna ja tartu keel selgema kuju. Kirjakeelt hakati ka teadlikult normeerima. Anti välja esimesed grammatikad ning trükitud kirikukäsiraamatud, mõnel määral ühtlustus keeletarvitus. (Laanekask 2004: 20) Iseloomult oli kirjakeel tõlkeline ning koosnes enamjaolt vaimulikest tekstidest (Lill 1988: 7). Tõlgiti nt katekismuste ja piibli osi, kirikulaule (Ross: 2000: 781). Kirjakeelt kasutasid aktiivselt vaid saksa pastorid ning teised olid kuulaja-vastuvõtja rollis. Ilmalikku registrit välja ei kujunenud, olid ainult üksikud tekstid, nt juhuluule, sõjaväemäärustikud. (Hennoste 1997: 51) 17. sajandi algusest (1600–1606) pärineb Georg Mülleri jutluste käsikiri, mis koosneb 39 jutlusest. Erinevalt teistest selle aja tekstidest on tema jutlused algupärased ning sisaldavad Mülleri tähelepanekuid tolleaegse elu kohta. (Kask 1970: 34) Lisaks autori keele ja arusaamade väljendamisele annavad need jutlused teavet nii varasema kui ka 17. sajandi kirjakeele traditsiooni kohta (Ross 2009: 555). Üks 17. sajandi viljakamaid ning mõjukamaid kirjamehi on Heinrich Stahl (Lill 1988: 90). Tema tähtsamaks tööks peetakse kiriklikku käsi- ja koduraamatut „Hand- und Hauszbuch“ (Kask 1970: 38). Nii seda teost kui ka jutlustekogu „Leyen Spiegel“ on nimetatud vaimuliku kirjanduse nurgakiviks (Lotman 2014: 9). 17. sajandist pärinevad ka Christoph Blume teosed: „Kleines Corpus Doctrinae“ (1662), „Geistliche Wochen-Arbeit“ (1666), „Geistliche Fäst-Tahgs Freude“ (1667) ja „Geistliche Seelen-Ergötzung“ (1667). Blume lihtsustas eesti keele ortograafiat ja viis selle hääldusega paremasse kooskõlla. (Lill 1988: 7, 9) 17. sajandil oli eesti keeles palju sõnu talupojaelu ja looduse kohta, kuid puudusid väljendusvahendid, millega tähistada uusi kultuurinähtusi ja -mõisteid (nt paber, teenima) (Kask 1970: 9). Eriti raske oli leida sõnu, millega edasi anda spetsiifilisi, kaugeid või võõraid reaale (Lill 1988: 8). Kui sobiv sõnavara puudus, kasutati harilikult saksa sõnu 8 (Kask 1970: 9). Suur osa vana kirjakeele perioodi alamsaksa laenudest on eesti keeles olemas ka tänapäeval, nt ingel, hunt, vorst (Kikas 2002: 15; Viikberg 2014: 751). 17. sajandi jooksul toimusid mitmed keelemuutused, mida põhjustasid nihked rahvakeeles. Silmapaistvaimad neist leidsid aset 1680. aastatel. Muutustest olulisemad on  tugevate klusiilide nõrgenemine sõna keskel ja lõpus, nt Mülleril Poick ’poeg’, aga Forseliusel poeg;  v kadumine labiaalvokaali kõrvalt, nt Mülleril palwut ’palud’, kuid Forseliusel palluma ’paluma’;  diftongi järelkomponendi i madaldumine e-ks, nt Stahlil taiwa, ent Forseliusel taiwa/taewa;  komitatiivi kujunemine, nt Mülleril suh kaas ’suuga’, kuid Forseliusel sannaga ’sõnaga’;  m-tunnuselise komparatiivi kujunemine, nt Stahlil ennamb ’enam’, aga Gösekenil ennam;  imperatiivi teise ja kolmanda pöörde vormi lühenemine, nt Mülleril moistket ’mõistke’, kuid Forseliusel ristke ’ristige’. (Kask 1970: 55–57) Sajandi kahel viimasel kümnendil selgusid tallinna ja tartu keele jõujooned ning kujunes keeleideaal. Kuigi piibli osadest esimesena ilmus trükis lõunaeestikeelne Wastne Testament, läks edasine tähelepanu põhjaeestikeelsele piiblitõlkele. (Ross: 2009: 556) Liivimaa kindralsuperintendendi Johann Fischeri eestvedamisel korraldati kahel järjestikusel aastal piiblikonverents (Liepas, Pilistveres), kus arutati Stahli-pärases eesti keeles piiblitõlke versiooni üle. Samuti arendati seal kirikukeele sõnavara ning vormiti grammatikat. Olulisemad 17. sajandi lõpu keelereformijad olid Johann Hornung, Bengt Gottfried Forselius ning Adrian Virginius. (Ross: 2009: 556; Ross 2007: 546) 9 1.2. Heinrich Stahli elu, teosed ning teoste iseloomulikud keelejooned Heinrich Stahl on pärit Tallinnast, sealse suurgildi oldermanni perest (Aarma 2007: 255). Ta sündis umbes 1600. aastal (Kask 1970: 38). Stahl õppis esmalt Tallinna toom- ja linnakoolis ning seejärel Rostocki ülikoolis. Saksamaal Wittenbergis omandas ta magistrikraadi filosoofias. (Aarma 2007: 256) Kuigi Stahl pärines auväärsest perest, ei olnud tol ajal tavaline, et kaupmehe poeg jätkas õpinguid ülikoolis (Lotman 2014: 42, 48). Hiljem immatrikuleeriti Stahl Greifswaldi ülikooli, kuid sealsed õpingud jäid tal pooleli, sest stipendiumi andja suunas ta tööle. 1623. aastast asus ta tööle Peetri ja Järva-Madise pastorina. Hiljem oli Stahl ametis Järvamaa praosti ning Kadrina kirikuõpetajana. (Rätsep 1987: 710) 1638. aastal määrati ta Tallinna toomkiriku saksa koguduse pastoriks ning kolm aastat hiljem Alutaguse ja Ingeri superintendendiks. Stahl suri 1657. aastal. (Aarma 2007: 256; Kask 1970: 38) Stahli tähtsaim teos, kiriklik käsi- ja koduraamat „Hand- und Hauszbuch“, ilmus neljas osas aastatel 1632–1638 (Kask 1970: 38). See töö koosneb katekismusest, kirikulauludest, evangeeliumi- ning epistlikatketest, kiriklikest talitustest ja palvetest. „Hand- und Hauszbuchi“ maht on umbes tuhat lehekülge. (Kask 1970: 38; Rätsep 1987: 711) 1637. aastast pärineb tema eesti keele õpik „Anführung zu der Esthnischen Sprach“, mille grammatikaosa on esimene eesti keeleõpetus (Kask 1970: 38–39). Erinevalt teistest selle aja rahvakeele õpikutest, mis olid ladinakeelsed, on see teos saksakeelne (Rätsep 1987: 712). „Anführung zu der Esthnischen Sprach“ on mahult väiksem kui Stahli teised säilinud tööd. Tekst paikneb 150 leheküljel ning suurema osa sellest moodustab saksa-eesti sõnastik (100 lk) ning grammatika (34 lk) (Rätsep 1987: 711). Aastatel 1641 ning 1649 ilmus Stahli jutluseraamat „Leyen Spiegel“, mis jäi lõpetamata. Pikkuselt jääb see töö „Hand- und Hauszbuchile“ alla, koosnedes umbes 800 leheküljest. (Kask 1970: 38; Rätsep 1987: 711) Selle teksti esimene köide sisaldab „Talve-osa“ ning teine „Suve-osa“ (EKA I 1965: 127). Piret Lotman märgib, et nii „Leyen Spiegel“ kui ka „Hand- und Hauszbuch“ on eesti vaimuliku kirjanduse nurgakivid (Lotman 2014: 9). 10