Landscape as a Bubble: Borders and Reflections Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Priit-Kalev Parts Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia Rahvusliku ehituse õppekava juhataja, M.A. Asustasin hiljaaegu metsavahikoha, mis oli kümmekond aastat seisnud tühjana. Küllap võlus mind ka sealne metsikus – metsmaasikad ja kuusenoorendik otse ukse all. Esimesel koloniseerimissuvel ei märganud ma ühtki teelehte ega võilille – muidu nii tavalisi õueasukaid. Kuid juba teisel suvel olid nad kohal – võililled, teelehed, linnurohi – kuna maasikad ning kuusetaimed on taandunud õue „met- sikutele” servadele. Ilmselt oleme kõik kogenud, et muutes üht asja, toimub veel midagi, mida me sihiks ei seadnud ja millesse nimme ei panustanud. Selle kogemuse tõttu on mind kaua paelunud nii-öelda ökoloogilised maailmaseletused, mis tõotavad seletada, miks põgenevad minu juurest metsmaasikad. Nad tõotavad seletada asju, sealhul- gas sotsiaalkultuurilisi nähtusi, mitte üksikuna, vaid kontekstis, seostevõrgus. Ideeloogiliselt pärinevad taolised seletused või vähemalt nende otsingud pea- miselt 1960. aastaist (nt White 1967), kuigi ilmselt fundamentaalsemad teosed ses 116677 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole vallas on ilmunud hilisematel aastakümnetel (nt Schumacher 1973; Naess 1995, Yhteinen tulevaisuutemme 1988) ning otsides võib selle ideestiku genealoogiat venitada üpriski kaugesse minevikku. Ka Eesti keeleruumis on sellesuunalised mõttekäigud vähemalt viimasel paaril aastakümnel üha sagedamini esile kerkinud (vt nt Ploompuu 1990; Speek 1996; Ehala 2007), ajapikku küpsenud ning kaasa haaranud siinsetegi ridade kirjutajat. Eesti Vabaõhumuuseumi kogumik pole siiski kõige sobivam koht asuda sele- tama eluslooduse või „kogu maailma” toimimist. Samuti pole siinkirjutaja oma haridusliku ja kogemusliku tausta poolest kõige kohasem isik teoretiseerima n-ö „pärislooduse” üle, sestap piirdun vaid hädavajalike illustreerivate põigetega sesse valdkonda. Minu keskseks eesmärgiks on visandada esialgsed piirjooned kultuuriökoloogilisel vaateviisil põhinevast teoreetilisest mudelist, mis aitaks sel- gitada kultuuripärandinähtuste arengut. Üldiselt üksikule, kultuuriökoloogialt asumiökoloogiale Kultuuriökoloogilisest vaatenurgast pole ajalugu mitte pelgalt kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite summa, vaid inimlikke nähtusi tuleb vaadelda seoses kogu füüsilise, vaimse ja ajaloolise keskkonnaga. Sellises ajalookäsitluses püütakse mõtlemine vähemalt osaliselt rajada ökoloogiast laenatud mudelile, mida iseloo- mustab maailma mõistmine vastastikku seotud suhete võrgustikuna. Traditsioo- niliselt humanitaar- ja sotsiaalteadustesse kuuluvate fenomenide kirjeldamisel ja seletamisel kasutatakse ökoloogia mõisteid nagu ökosüsteem, ökonišš, püramiid, toitumisahel jne. Sünkroonselt vaadeldav kultuurisituatsioon oleks niisiis ökoloogilises ter- minoloogias kirjeldatav kui ökosüsteem; selle muutus, „ajalooline muutus“ kui ökosüsteemi kohanemine, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõiki süs- teemi komponente. Kultuurilisi, sotsiaalseid ja muid inimlikke nähtusi tuleks nii- siis vaadelda mitte iseseisvalt, vaid nende seoses öko(kultuurilise)süsteemiga. Kultuuriökoloogia nägemuse kohaselt on arvamus, et mõni kultuurisituatsiooni komponent võiks areneda sõltumatult ülejäänutest, alusetu. Kultuuriökosüsteemi 168 169 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole vastus keskkonnamuutustele on uus tervikstruktuur: süsteem ei paranda eneses üksikuid osatalitlusi, vaid muudab kogu oma struktuuri. Kultuurimuutus on nagu ahelreaktsioon, mis kord valla pääsenuna läbib kogu süsteemi. Eelmised paar lõiku refereerivad soome kultuuriantropoloog Matti Sarmela teoses „Rakennemuutos tulevaisuuteen” esitatud mõttekäike (Sarmela 1989). Sar- mela tegeleb kultuurimuutustega, mis toimuvad sajandite ja aastatuhandete jook- sul – küttimis-koriluskultuurist üle ale- ja püsipõllunduse tööstusrevolutsioonideni ning kinnitab suure enesekindlusega kultuuriantropoloogia võimet ennustada tulevikku. Kultuuripärandiliikumise kui noore, moderniseerimis- ja tööstusajastuga kaasneva kultuurinähtuse (vt nt Parts 2007) analüüsimiseks pole Sarmela skaala seega küllalt tundlik. Seepärast vajame kultuuripärandi analüüsiks ja arengute ennustamiseks Sarmela üldraamistiku kõrval ajaliselt ja ruumiliselt tundlikumaid tööriistu. Joonis 1. Rinded ja suktsessioon metsaökosüsteemis. (Teosest: Taimre 1989) Figure 1. Understoreys and succession in a forest ecosystem (from Taimre 1989). 169 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Proovime sellise loodetavasti erguma tööriistana Tõnu Ploompuu (1990) asu- miökoloogia mudelit. Ploompuu põhjendab oma asumiökoloogilist lähenemist järgmiselt: „Ka paljud näiliselt eriomased ühiskonna nähtused ja seadused on tegelikult füüsika või elu seaduste-nähtuste erijuhuks, kui materiaalne kandja on asendunud vaimse kandjaga, kus omavahel suhtlevad ülilabiilsed sotsiaalsed protsessid.” (Ploompuu 1990a: 71) Ja edasi: „Linn (asula) on elu organiseerumise vorm, järelikult on ta elus süsteem. Tema tekkimise aluseks on bioloogilise infosüs- teemi põhjal kujunenud teadvuslik sotsiaalne infosüsteem (…). Linnale on omane areng, aine- ja energiavahetus, temas toimivad sisemised regulatsioonisüsteemid. Linnas käivitab ja juhib neid protsesse inimmõistus, toimib sotsiaalne kontroll” (Samas: 77). Asumi „struktuurse osa põhielement on hoone, ta peab vastama oma funktsioonile – inimmõistuse säilitamise ja arengu vajadustele” (Samas: 78). „Asumiökosüsteem on sotsiaalse koosluse minimaalne funktsioneeriv tervikühik, on sotsiobiogeotsönoos...” (Samas: 81, vt ka joonis 1 ja 2). Joonis 2. Rinded ja suktsessioon asumiökosüsteemis. Asumis domineerivad korruselamud, alamaks rindeks pood ja garaažid. „Muruks” elektripostid, teed, liiklusmärgid. Garaaži räämas välimuse järgi võib oletada, et too on oma elujõudu minetamas ja tõrjutakse välja teiste liikide poolt. Tallinn, Mustamäe, Akadeemia tee. Foto Tõnu Ploompuu. Figure 2. Understoreys and succession in a settlement ecosystem. In the settlement apartment buildings predominate, the lower understorey being a store and garages. Electric posts, roads and traffic signs serve as the “lawn”. By the shabby appearance of the garage we can presume that it is losing its vitality and is being ousted by other species. Akadeemia tee, Mustamäe district, Tallinn. Photo by Tõnu Ploompuu. 170 171 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Asumiökoloogialt pärandiökoloogiale Ploompuu asumiökoloogia mudel on võimas kaemus, mis konkreetsete asumite käsitlemisel vajab piisava ennustusjõu saavutamiseks ilmselt küll nüansseerimist, kuid on sellisena siiski paljutõotav teoreetiline raamistik linna(aeg)ruumi analüü- simiseks, tõlgendamiseks, ennustamiseks ja planeerimiseks. Võtkem näiteks tema mõiste asumiökoloogiline amplituud: „Pikemaajalisel keskkonnatingimustele vas- tamatusel hoone nõudluste amplituudile viimane hävineb (nt pinnas pole sobiv – vajub ümber (Pisa torn); ehitustehnoloogia või -materjal pole sobiv – variseb kokku; pole otstarbekohane või rahakotile vastav – laguneb; pole moodne – lam- mutatakse või ehitatakse ümber)”. (Samas: 85. Vrd ka joonis 3.) Joonis 3. Suurhoonestus on hakanud lämmatama esmast madalakasvulist kooslust, mis tõenäoliselt kaob vähehaaval täielikult. Tallinn, Lilleküla, Tulika ja Koskla tn ristmik. Foto Tõnu Ploompuu. Figure 3. High building has started to suffocate the initial low building community, which probably gradually disappears completely. Crossroads of Tulika and Koskla Streets in Lilleküla, Tallinn. Photo by Tõnu Ploompuu. 171 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Viimasest tsitaadist peaks juba selgesti aimuma rakendusvõimalused päran- dikorraldajale –kontekstuaalne seletusmudel, pärandiökoloogia. Viitan selles artiklis pärandiökoloogia mudeli avamisel peamiselt kultuurinähtustele, kuid olgu rõhutatud, et pärandiökoloogia on kindlasti lahutamatult seotud bioloogiliste protsessidega. Väga konkreetselt kangastus see mulle kuulates EVM peakonser- vaatori Marike Lahti ettekannet puiduseente ja muuseumiehitiste suhetest (Laht 2007). Laht selgitas EVM igapäevaprobleemide najal, kuidas musealiseeritud hoonete uksi-aknaid avatakse ja seal toimetatakse hoopis erinevas rütmis kui nende n-ö sünnipärases keskkonnas. See avab närilistele ja kärplastele, seentele ja putukatele ootamatuid võimalusi, nii et isegi suure energiasisendi (oskuslikud hooldustööd, elektriküte, sundventilatsioon jms) puhul võib artefakt ikkagi jõuda seisundisse, mis polnud hooldaja eesmärk ning mida ta ei suuda ennustada ega kontrollida. Niisiis, Sarmela ja Ploompuu määratlusi pärandikorraldaja vajaduste järgi kohendades võib tuletada järgmise pärandiökoloogilise seaduspära: kuna päran- diökosüsteem ei paranda eneses üksikuid osatalitlusi, vaid muudab kogu oma struktuuri, siis pärandiökosüsteemi vastus keskkonna muutusele on uus tervikstruktuur. Muutus võib antud pärandkoosluse suhtes olla esile kutsutud tahtmatult, näi- teks murranguline ja piisavalt ulatuslik tehniline innovatsioon, mis tänapäeval võib olla koguni globaalse levikuga (nt raudtee-, auto- ja lennuliiklus, internet), oluline demograafiline areng (elanikkonna vananemine, linnastumine, sisse- ja väljarän- ded), aga see võib olla ka sihilik, näiteks muinsuskaitseregulatsioon, inventee- rimine, registreerimine (ingl k designation), musealiseerimine, restaureerimine vms. Täpsustuseks olgu öeldud, et seaduspära kehtib nii ainelise (ingl k tangible heritage) kui vaimse (ingl k intangible heritage) kultuuripärandi kohta, kuivõrd neid üldse või vähemalt pärandiökoloogia raames eristada saabki. Nimetatud seaduspärasusest tuleneb, et igasugune pärandikorralduslik sek- kumine, mille sihiks võib olla küll mõni pärandkoosluse üksikaspekt (hoonete viimistlusmaterjalid või puistu liituvusprotsent), avaldab mõju kogu kooslusele – iseasi muidugi, kui mastaapselt või kas ühiskond tajub vastavat muutust hea või 172 173 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole halvana või ei tajugi. Sealjuures ei lakka pärandikorraldusliku sekkumise mõju antud pärandkoosluse (olgu selleks siis Rebala muinsuskaitseala või Kihnu kultuu- riruum) füüsilistel (või ka kontseptuaalsetel) piiridel, vaid võib levida kaugemale. Sekkumine konkreetse pärandasumi arengusse võib muuta näiteks ümbruskonna kuvandit ja mingeid olulisi sotsiaalmajanduslikke ning poliitilisi suhteid nii heas kui halvas. Peaks olema ju ilmne, et näiteks varemete restaureerimisel või kaitse- ala märgistamisel on märkimisväärne vahetu majanduslik mõju, eriti toitlustus- ja majutusvaldkonnale ning liiklusele (vt nt Myerscough 1988). Kuid mõju on ka tei- sesuunaline – muudatus pärandkoosluse naabruses (mastaapne arendustegevus, sealjuures mitte tingimata kinnisvara, vaid näiteks ka n-ö vaimse tegevuse vallas) avaldab tugevamat või nõrgemat mõju pärandökosüsteemile. Samuti võib mõju olla kuhjuv: sekkumine (või ka isetekkeline muutus) pärandasumi või selle naabe- rasumi toimimisse võib mõlemas suunas vallandada üha uusi muutuste ringe. Olen mujal pikemalt kirjutanud (Parts 2007), kuidas mingi koha esitlemine iseäralikult väärtuslikuna (looduslikult, kultuurilooliselt, arhitektuuriliselt jne) muu- dab majanduslikke suhteid antud alal ja ka laiemalt – nii konstrueeritakse tahes või tahtmata „ihaldusväärset” elu- ja tarbimiskeskkonda jõukamatele elanikekih- tidele, millega alati kaasneb üldine üüri- ja kinnisvarahindade tõus. Hinnatõusu kaasnähtena mureneb olemasolev kogukonnastruktuur, toimub aadeldamine (ingl k gentrification), sest senised elanikud ei saa endale seal enam elu- või tootmispindu lubada või ei sobi neile piirkonnas rakendatavad regulatsioonid, muutunud olme, sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur (aadeldamisest vt nt Phil- lips 1993, 2004, 2005) – näiteks lõpetab atraktiivses turismipiirkonnas tegevuse viimane odav toiduainetepood. Aadeldamisränne pole siiski alati puhtalt rahapõhine, keskne võib olla hoopis tegevusala ja eluviis (Phillips 2005), sotsiaalne kuuluvus või kuuluda-soovimine (vt nt Zukin 1988, 1990) või muu selline – näiteks põllumajandusest või sõidukite remontimisest elatuva perekonna vajadused elukeskkonna, hoonestuse ja infra- struktuuri suhtes erinevad oluliselt arvutigraafikust kaugtöölise omadest. Isegi võrreldava rahalise sissetuleku juures mõjutavad nende elatist ja heaolu isesu- gused tegurid, nad unistavad erinevaist asjust, taotlevad lähedaste tunnustust 173 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole teiste vahenditega jne. Niisiis pole ilmselt suur osa taoliste rännete taustategureist puhtalt sotsiaalma- janduslikku, vaid (ka) märgilist laadi: oma subkultuurile eriomase keskkonnanä- gemuse, esteetilise või hügieenikäsituse kehtestamispüüet võib mõista ka kui alle- lopaatilist toimimist: allelopaatia tähendab liikidevahelist suhet, mille puhul „üks liik teeb kaasliikide või ka liigikaaslaste elu koosluses võimatuks mürgiste eritiste või jäätmetega.“ (Ploompuu 1990a: 73.) Ilmselt võib asumis kohata ka vastupidist suhet: ühe subkultuuri esindajate poolt „hoolimatusena“ kogetud hoiak vahetu elukeskkonna suhtes, näiteks soovimatus kohelda hooneid muinsuskaitsereeglite kohaselt (hoiduda plastikaknaist vms), ükskõiksus olmejäätmete käitlemise suhtes – see võib olla teadvustamatu (või teadvustatud?) tõrjekäitumine kultuuriliselt võõ- raste, potentsiaalselt võistlevate „teiste“ suhtes (vrd Ploompuu 1990b: 357). Asumiökosüsteemi dünaamika ja rakenduslik pärandiökoloogia Ploompuu kõneleb veel asumite arengust ja suktsessioonist, ebastabiilseist pionee- rasumeist (barakid, kasarmud) ning küpseist ja suhteliselt stabiilseist kliimaksasu- meist, kus on välja kujunenud „suur sisemine mitmekesisus“. On ilmne, et praktili- sele pärandikorraldajale annab see vihjeid hoiumeetmete väljatöötamiseks ning ressursside planeerimiseks: barakkide, heinaküünide, mitmesuguste ajutiseks ja lühiajaliseks kasutuseks disainitud ehitiste eluiga on arvatavasti loomuldasa lühem kui aidal või elamul, selle tõsiasja kompromissitu eiramine tõotab kõrgeid hooldus-, järelevalve- ja korralduskulusid ning võib kõigest hoolimata läbi kukkuda. Samas ei tarvitse see alati nii olla: võime ette kujutada, et hädatarvidusel ehitatud kerge küün kohandub hõlpsasti kuuriks või garaažiks, seevastu mõni kitsalt spetsialiseerunud ehitis, kuivati, suvekohvik või talveaed võib keskkonna- tingimuste väikestegi võngatuste korral (kaob tagamaa jõuka majapidamise näol, mitu vihmast suve järjestikku, ekspordi- või transpordiolud teisenevad, maardla ammendub vms) kiiresti ja pöördumatult hävineda. „Kliimaksasumis langeb pidevalt hooneid välja, nende asemele rajatakse 174 175 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole uusi, hoonete vanuseline struktuur on ühtlane.“ (Ploompuu 1990b: 360.) Selge, et pärandikorraldaja põhiline tööpõld, kõige keerukamate ja argisemate vali- kute koht on siin. Kliimaksasumis on lootusetu taandada probleeme barbaarsete „arendajate“ ja üllameelsete „kultuurihoidjate“ konfliktile (kui tegu pole just väga revolutsioonilise arendusprojektiga). Asumiökoloogilise stabiilsuse tagab just tema järjepidevus, järjepidevus muutumises, nii et pärandikorraldaja saab seista ainult mingi muutumise põhimustri, tava säilimise eest (vt ka Parts 2007). Asumi aineringe täielik seiskumine, mis vähemalt mõttemudelina on vabaõhu- muuseumi või ka muinsuskaitseala idee väljaütlemata aluseks, ei vasta kunagi ega kusagil tegelikkusele, nagu vastava ala praktikud hästi teavad. Iga ökosüsteem on pidevas muutumises, suktsessioonis. Selle muutumise pidurdamine nõuab täien- davat energeetilist panust, mis tähendab üha keerukamaid tehnilisi väljakutseid ja kontrollimatult kasvavaid kulusid: vormi ja elulise funktsiooni vastuolu leevendami- seks on vaja nõu, jõudu, raha. Kliimaksasumi stabiilsuse aluseks on tema energia ja ruumi tarbimise efektiivsus, kuid „täiuslik“ vabaõhumuuseum, „kliimakskoosluse elementide monokultuur on ülispetsialiseerunud kliimakskooslus. Sellises kliimaks- koosluses on pidevalt vaja võidelda selle nimel, et sinna ei tuleks võõrelemente, mis viiksid väga kiiresti destruktsioonile, on vaja tohutute jõupingutustega hoida tingimusi, mis võimaldaksid just neisse tingimustesse spetsialiseerunud kooslusel eksisteerida.“ (Ploompuu 1990b: 364) Eelneva põhjal pole raske ennustada, et mingi konkreetse küpse asumi või maastiku radikaalne musealiseerimine toob endaga kaasa kuhjuvaid probleeme ja kulutusi. Mida rangem on kaitserežiim, seda kallim on ala ülalpidamine, sest vabaõhumuuseum või (tõsi, vähemal määral) muinsuskaitseala on monokultuur, mis nagu viljapõld saab kesta ainult pideva väljastpoolt tuleva energiavoo (hari- mine, väetis) arvel. Raske on ennustada probleemide täpset laadi, kui mingil konkreetsel alal kehtestatakse nõue säilitada maaehitisi „traditsioonilisena”. Probleemid võivad ilmneda näiteks pärandiökosüsteemi inimasukate mitmesuguste olmeliste ja majanduslike muredena, mis hakkavad õõnestama senist kogukonda, muutes selle sõltuvaks välisest abist ja poliitilisest suvast. Konserveerivad regulatsioonid 175 Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole võivad välistada kinnistute põllumajandusliku kasutamise, sest varem või hiljem ei mahu sinna näiteks traktor või jahutusaparatuur või nõuab nende kokkusobitamine üle jõu käivaid kulutusi, kättesaamatuid oskusi, teadmisi, sidemeid jms. Toimuvad suured sisulised muutused: välise vormi säilitamiseks tehtavad toimingud, mis varem olid tulusad, hakkavad kasvavas tempos põhjustama väljaminekuid. Kõik see ei tarvitse siiski kaasa tuua asumi hävingut, sest muutused võivad olla soodsad uutele „liikidele“: kaugtöölisele, suvitajale või turismitalunikule pole konserveerivad piirangud tingimata piiravad. Vastupidi, need just võivad luua sobiva elukeskkonna soodsa konjunktuuri, uute investeeringute (elamusmajandus- likuks otstarbeks kohandatava kinnisvara hinna tõus jne, avaliku sektori raha- ja ekspertabi, riiklikud tellimused, uudsed töökohad, uudsed ettevõtlusvõimalused näiteks turismisektoris) ja muude energiasisendite näol. Ühiskonnas võidakse muu- tusi tajuda kaitsetegevuse eduna, sest koosluse väline vorm, „heakord“ tõenäoliselt paraneb. Looduskaitse vallas võiks rööpnähtuseks tuua kaasaegsed hooldatavad puisniidud, mis algselt on olnud tulundusmaa, nüüd pigem „kulundusmaa“, mille saatus sõltub täielikult välisest valmidusest kahjumlikku tegevust toetada. Radikaalne vastuhakk muutumisele nõuab seega suurt energiapanust. Ühis- konnaelus tähendab see suuri kulutusi, mis saab olla vaid erandlik ning on õigus- tatav ainult harvade, erakordselt suure sümbolväärtusega objektide ja nähtuste puhul. Eelmine lause kutsub seega lähenema pärandihoiule paindlikumalt, põh- jendades seda majandusliku pragmatismiga, mis on traditsiooniliselt olnud muin- suskaitsjatele sügavalt vastumeelne argument. Kuigi taoline „majanduspõlgus” on hõlpsasti rünnatav varjatud või varjamatu elitismina, pole see ilmselt praktilistes pärandiväitlustes kõige viljakam taktika –muinsuskaitse ideoloogilised juured on lihtsalt nii sügavalt elitistlikud, lausa siniverelised, et selle inertsiga võidelda on lootusetu (sel teemal lähemalt vt nt Howard 2003; Graham jt 2000; Parts 2007). Lubavamad on ehk keskkonnaõiguslikud ja -eetilised põhjendused, näiteks Sven Arnzeni (2003) visandatud konkreetse keskkonna eetikal põhinev inimkeskkonna paindliku hoiu (ingl k dynamic preservation) kontseptsioon, millest juhindudes pärandikorralduse praktika peaks suunduma rajale, mis ei vastanda minevikku, olevikku ja arengut, vaid seisab ja hoolitseb oluliste, armsate ja hinnatud protses- 176 177