Mark Solonin 22. juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda? EESSÕNA Kuidas see raamat ilmus? Ma olen moratooriumi poolt! Ausõna. Ja kui selline otsus oleks riiklikul tasemel vastu võetud, siis alluk- sin ma sellele täiesti vabatahtlikult. Tõesõna – mis takistaks meid vastu võtmast üldist, kõigile kohustuslikku otsust: igasugune avalik arutelu Suure Isamaasõja üle ära keelata. 100-ks aastaks. Kuni 2045. aastani. Mitte mingeid raamatuid, mitte mingeid artikleid. Kooliõpikutes vaid lühike märkus, et meie riigis on selle teema kohta kehtestatud moratoorium. Ja alles siis, kui mälestused sellest Apokalüpsisest, sellest rahva südames veritsevast haavast on kustunud, kui meie hulgast on lahkunud viimased veteranid, kui tundmatute sõdurite põrm saab nagu laulus öeldud „lihtsalt maaks ja rohuks“ – vaat siis avalikustame KÕIK arhiivid KÕIKIDELE soovijatele ja hakkame tööle. Loome ühiste jõupingutustega tõese, dokumen- tidel põhineva Suure Sõja ajaloo. Ehtsad sõjadokumendid on salastatud ja peidetud seitsme luku taha nagu eriti tähtsad riigisaladused. Isegi ajalehed, sõjaeelsed ja –aegsed nõukogude keskajalehed, võeti välja raamatukogude üldkättesaadavatest fondidest. Molotovi ja Stalini kõned, Nõukogude Liidu poolt aastatel 1939-1941 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute tekstid – kõik need on saladused. Hirmsad sõjasaladused. Püüdlikult organiseeritud informatsioonivaakumi täitsid poole sajandi jooksul standardsed (ühesugused nagu matrjoškad) tekstid, kuhu püüdlikult kirjutati ühtesid ja samu käsukorras loodud müüte. Sõjaajalugu kui faktidel ja dokumentidel põhinev täppisteadus asendati peaaegu täielikult propagandistliku mana- misega. Asi läks selliste kurioossumiteni, kus üks ja sama nomenklatuurne isik oli Nõukogude Armee Poliitpeavalitsuse Spetspropaganda Valitsuse ülem (s.o peamine pettur) ja samaaegselt ka ... Sõjaajaloo Instituudi ülem! Tähtsaimaks küsimuseks, mille „selgitamise“ kallal töötas kitsas grupp parteile piiritult ustavaid inimesi, oli, miks Punaarmee purustati (ja võeti suuremas osas vangi) sõja esimeste nädalatega? Miks õnnestus Wehrmachtil tungida kuni Karjala järvedeni, kalmõki steppideni ja Kaukaasia mägedeni? Miks ulatus sõjatulekahju selliste kohtadeni, kus vaenlast poldud nähtud XVII sajandi „suurest segadusest“ saadik? Kuidas see juhtus, et suurem osa ohvreid, kogu valatud veri ja sõjahigi kulus selleks, et alles 1944. aasta sügiseks tagasi saada esimeste nädalatega kaotatu? Esimesena näitas Punaarmee „ajutise ebaõnne“ põhjusi seltsimees Stalin ise. Oma kuulsas raadio- esinemises „vendadele ja õdedele“ 3.juulil 1941.a ning seejärel põhjalikumalt Oktoobrirevolutsiooni 24. aastapäevale pühendatud pidulikul istungil peetud ettekandes nimetas Stalin kolm faktorit, mis justkui põhjustasid Wehrmachti edusammud: - saksa armee oli õigeaegselt mobiliseeritud ja nihutatud NSVL-u piiride äärde, samal ajal kui ranget neutraliteeti järgiv Nõukogude Liit elas tavalist rahulikku elu; - meie tankid ja lennukid on paremad kui sakslastel, kuid neid on meil praegu veel väga vähe, palju vähem kui vaenlasel; - iga nõukogude territooriumi sügavusse tehtud sammu eest maksis Wehrmacht tohutu suurte pöördu- matute kaotustega. Konkreetse arvuna nimetas Stalin 4,5 miljonit tapetud ja haavatud sakslast. Kahe nädala pärast seadis Sovinformbüroo selle sm. Stalini enda poolt toodud arvu kahtluse alla – selle ametkonna ajaloos ainulaadne juhtum. Teatati, et 1941.a novembri keskel ulatusid Wehrmachti kaotused juba 6 miljoni inimeseni. Anname seltsimees Stalinile au. Ta küll valetas, kuid tegi seda õige tagamõttega. Tema teadlikult valedest arutlustest koorus välja rahuarmastava, kuid suurte potentsiaalsete võimalustega riigi pilt. Jah, täna on meil tanke vähe – kuid homme on neid palju. Jah, me ei alustanud mobilisatsiooni esimestena – kuid see-eest nüüd kogume me kõik kokku rinde ja võidu tarbeks. Aga Saksamaa ei saa endale lubada kuue miljoni inimese kaotamist iga poole aastaga, see aga tähendab, et kõige lähemal ajal - „poole aasta või aasta pärast variseb ta kokku oma kuritegude raskuse all“. Just niisuguse perspektiivi maalis Stalin oma 1941.aasta 7. novembri paraadi tribüünilt peetud sõnavõtus. Ning sõjaaegse propaganda seisukohalt (mis juba põhimõt- teliselt EI TOHI olla tõepärane) ütles ta just seda, mida oli vaja öelda lahingusse minevatele inimestele. Pärast sõda ja pärast võitu said nõukogude „ajaloolased“ käsu – valet süvendada ja tugevdada, kuid seejuures teha seda veidi tõepärasemaks. See polnud lihtne ülesanne, kuid nad said sellega hakkama. Jutt sellest, et Wehrmacht kaotas sõja algul 4,5 (või isegi 6) miljonit sõdurit, unustati, vaikiti maha ja seda ei meenutatud enam kunagi. Loogika oli lihtne – saksa arhiivid olid selleks ajaks avatud, materjalid (sealhulgas ka isikkooseisu kaotuste osas) avaldatud ning NIIMOODI valetamise jätkamine oleks tähen- danud end kogu maailma silmis naeruväärseks tegemist. Et „kompenseerida“ Nõukogude Liidu kaitsetuse pilti, hakati väitma, et suurem osa sõja algul Punaarmee relvastuses olevatest tankidest ja lennukitest oli lootusetult vananenud „vanaraud, mis ei kannatanud välja mingit võrdlust vaenlase tehnikaga“. Palju visamalt ja valjemalt hakati ka esitama teesi „ootamatust kallaletungist“ (Stalin püüdis seda kurikuulsat „ootamatust“ mitte eriti esile tõsta, rõhudes rohkem „reetlikusele“ – siin on aga suur vahe. „Reeturlikkuse“ tees iseloomustab Hitlerit kui kurjategijat, „ootama- tuse“ tees aga asetab Stalini enda naiivse, pimeda lollikese ossa). Kui võimule tuli Nikita Hrustšov, siis „töötles“ ka tema veidi sõja alguse ajalugu. Ta kujutas Stalinit põikpäise lollina – Richard Sorge ja Winston Churchill saatsid talle oma kuulsad „hoiatused“, aga tema ei võtnud kedagi kuulda. Sel moel vormiti 50-ndate lõpuks valmis see versioon, mida edaspidi tambiti masside teadvusse auruvasara järjekindlusega: Esiteks: Me olime rahuarmastavad inimesed, sõjaks me ei valmistunud, meie valitsus võitles rahu eest kogu maailmas ja püüdis takistada NSVL-u sõttatõmbamist. Teiseks: „Ajalugu jättis meile vähe aega“, seetõttu ei jõudnud me midagi (tanke, lennukeid, suurtükke, isegi vajalikus koguses vintpüsse) valmistada ja meie armee astus sõtta peaaegu relvituna (pudel süüte- vedelikuga mängis siin peamist rolli, seda pudelit teadsid kõik, ka need, kes muidu sõjaajaloost midagi polnud kuulnud). Kolmandaks: Stalin ei lubanud viia armeed mingisse erilisse „sõjaks valmisoleku seisundisse“, seetõttu sadasid saksa pommid meie „rahulikult magavatele lennuväljadele“. Neist kolmest põhjusest (mida leierdati igal viisil kõikides raamatutes – kooliõpikust kuni paksude monograafiateni) järeldusid lihtsalt ja selgelt hirmsa katastroofi SÜÜDLASED. Süüdi osutusid olevat: - ajalugu, mis „jättis meile vähe aega“; - Hitler, kes ei hoiatanud Stalinit oma kavatsustest paar kuud ette - ning lõpuks muidu täiesti positiivse seltsimees Stalini liigne usaldavus ja naiivsus Armsale Kommunistlikule Parteile jäi selles skeemis ainult üks roll – kõikide meie võitude organiseerija ja innustaja roll. Kõik on selge, lihtne, loogiline. Igasugust katset neis müütides kahelda hinnati diapasoonis alates „hukkunute mälestuse üle küünilisest irvitamisest“ kuni „kirjanduslike vlassovlaste uute väljastumiseni“. Tunnistan, et ka mina ise uskusin seda kõike. Kuni umbes kaheksanda klassini. Siis hakkasid ilmuma mingid ebamäärased kahtlused. Aastatega need aina tugevnesid. Sest tõepoolest – seltsimees Stalini ajal töötas kogu nõukogude rahvas. Töötasid kõik mehed. Töötasid peaaegu kõik naised. Dekreetpuhkust anti neli kuud – kaks enne ja kaks peale sünnitust. Ning siis – rinnalapse juurest uuesti tööpingi taha. Teismelised noorukid – tööstuskooli õpilased – töötasid samuti. Kogu riik töötas varavalgest („meid hommik tervitab jahedusega“) hilisööni. Aga sõjatehased töötasid juba ammu enne sõja algust kolmes vahetuses – hommikust hommikuni. Kusjuures pidage silmas, et keegi neist miljonitest ei töötanud sel ajal kaubitsejana, kõnekirjutajana, imagoloojatena, tellerina, maaklerina, diilerina jne... Kõik rabasid tõeliselt tööd teha. Aga kuhu kadus siis toodetud produkt? Kuidas sai meil olla vähem tanke-lennukeid kui Saksamaal? Mida siis tootsid need ööpäevaringselt suitsevad tehased – sitsi „komsomolkade“ jaoks? Külmkappe ja mahlapresse kommunaalköökide tarbeks? Madal tööviljakus? Ärge kiirustage, ärge kiirustage, austatud lugeja, selliste järeldustega. Kuulame algatuseks ära teadjate inimeste arvamuse. 1936. aastal külastas NSVL-u lennukitehaseid Louis Charles Breguet, suurima prantsuse lennukiehitus- firma (mis ka praegu toodab koos “Dassault” firmaga “Mirage” reaktiivlennukeid) juhataja. Oma NSVL-u sõidu aruandes kirjutas ta: “Kasutades kümme korda rohkem töölisi kui Prantsusmaa, laseb nõukogude tööstus välja kakskümmend korda rohkem lennukeid.” 1941.a. aprillis külastas Saksamaa õhujõudude atašee G.Aschenbrenner koos kümne inseneriga Nõukogude Liidu peamisi lennukitööstuse ettevõtteid (TsAGI, Moskva tehased Nr.1, 22, 24, Rõbinski ja Permi lennukimootorite tehased). Ta kirjutas Göringile esitatud aruandes: „“Iga tehas oli gigantne ettevõte, kus kolmes vahetuses (autori rõhuasetus) töötas (igaühes) kuni 30 tuhat töölist, töö oli suurepäraselt organiseeritud, kõik oli kuni peensusteni läbi mõeldud, seadmed olid moodsad ja heas korras…” Aga Saksamaal oli tol ajal kaks ja pool korda vähem elanikke kui Nõukogude Liidus. Saksa frau istus kodus ja kasvatas kindereid. Suuremaks kasvanud kinderid laulsid fašistlikke marsse ja käisid rivis mitte pärast tööd, vaid töötamise asemel. Maailmasõja teisel aastal töötasid Saksamaa lennukitehased ühes vahetuses! Sõjas ülidefitsiitset alumiiniumi kasutati aiamajakeste valmistamiseks ja kokkupandavate redelite tootmiseks pirnide korjamiseks! Saksa tehaste tootmisvõimsused olid koormatud grammofonide ja jalgrataste, raadiovastuvõtjate ja sõiduautode, siidsukkade ja žiletiterade tootmisega. Esimeste lahingu- tankide, lennukite ja allveelaevade seeriatootmine algas alles 1935-1936. aastatel – vähem kui viis aastat enne maailmasõja algust. Millal siis jõudsid sakslased saavutada selle kurikuulsa „mitmekordse üleoleku tankides ja lennukites“? Ning millest nad selle luua said? Saksamaal polnud oma boksiite, niklit, mangaani, volframit, vaske, kautšukki, naftat... Isegi tavalist sütt ja rauamaaki ei jätkunud, kogu sõja jooksul pidid sakslased rauamaaki meritsi Rootsist kohale vedama. Liitlaste pommirünnakute all. Aga Stalinil oli jalge all terve Mendelejevi tabel, sealhulgas ka kulda, mille eest osteti Prantsusmaalt, Ameerikast ning ka Saksamaalt kõike: uusimaid seadmeid – tervete tehastena, parimaid lennukimootoreid, maailma parimaid transpordilennukeid, parimaid ajusid ja salajasi jooniseid. Kas tõesti sellest kõigest ei jätkunud Punaarmee relvastamiseks vähemalt samale tasemele vastsündinud Wehrmachtiga? Nende küsimuste üle mõtisklemast segas autorit viis aastat õpinguid lennundusinstituudis, seejärel laserkahuri projekteerimine „postkastis“ (numbritehases), seejärel – töö katlakütjana ning ühiskondlik võitlus „glasnosti ja perestroika epohhil“. Mille pärast võitlesime, seda ka saime. Jah, küll palju vähem kui lootsime, kuid siiski lasti 90-ndate alguses avalikkuse ette suur arv sõjaeelseid ja –aegseid dokumente, avaldati ka varem salastatuid nõukogude sõjaajaloolaste töid. Peale selle tegi uus avalikustamise, trükivabaduse ja interneti ajastu sõltumatutele uurijatele kättesaadavaks tohutu hulga saksa ajaloolaste ja memuaristide töid. Ning kuigi seniajani on tohutud dokumentide lademed avalikkusele eest varjatud (kusjuures ilma mingi vähegi sündsa seletuseta), piisab ka seniavaldatust, et detailselt ja täpselt hinnata poolte jõuvahekorda 22. juuni 1941.a. seisuga. Muidugi polnud jälgegi mingist Wehrmachti „tehnilisest üleolekust“. Esimese Maailmasõja aegset suur- tükki vedasid kuus hobust, Wehrmachti jalaväe peamiseks liiklusvahendiks oli üks paar jalgu sõduri kohta ning relvastatud oli see sõdur kõige tavalisema vintpüssiga (ainult viletsas nõukogude kinofilmis jalutavad kõik sakslased 1941. aastal ringi „schmeisseritega“, tegelikult oli aga isegi parimates Wehrmachti eliit- diviisides ette nähtud 11500 vintpüssi ja ainult 486 automaati). Loomulikult varustas ja relvastas äärmiselt militariseeritud stalinlik impeerium, mis valmistus pikki aastaid maailma rikkaima maa ressursse kasutades Suureks Sõjaks, oma armee palju paremini. Loomu- likult oli Punaarmees rohkem tanke ja lennukeid, õhutõrjekahureid ja roomikveokeid, lennuvälju ja aerostaate kui Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa armeedes. Loomulikult polnud nõukogude teaduslik-tehniline potentsiaal mitte ainult „maailma parimaile standardeile vastav“, vaid paljudes suundades ka teedrajav. Maailma parim kõrguslik püüdur-hävitaja „MiG-3“, maailma parimad lennukikahurid VJa-23, maailma parimad tankid (kerge BT-7M, keskmine T- 34 ja raske KV), maailma esimesed reaktiivmiinipildujad (BM-13, „Katjuuša“), uusimad suurtüki- süsteemid, raadiolokaatorid, roteeruvad kassettlennukipommid, leegiheitjaga tankid jne, jne, jne – kõik see oli olemas ning mitte joonistes, mitte eksperimentaalmudelitena, vaid suureseerialises tootmises. Loomulikult avastas nõukogude luure kolmemiljonilise Wehrmachti koondumise NSVL-u läänepiiri äärde, kusjuures kuni polgu ja ešeloni täpsuseni. Ning kuigi ehtsaid dokumente, mis oleksid paljastanud saksa ülemjuhatuse operatiivplaanid, ei olnud kunagi Stalini laual, polnud hitlerliku Saksamaa üldine idasuunaline sõjalis-poliitiline agressiivsus saladuseks ei NSVL kõrgematele riigijuhtidele ega ka Puna- armee vanematele komandöridele. Olemasolevad dokumendid tõestavad ümberlükkamatult, et NSVL relvajõudude salajane mobilisatsioon ja strateegiline hargnemine algasid ENNE, aga mitte pärast esimesi pauke piiril. Mis aga puudutab selle hargnemise eesmärke, siis selles suhtes on võimalik (ja vajalik) diskuteerida. Viimased ennesõjaaegsed läänepoolsete sõjaväeringkondade mobilisatsiooni ja hargnemise katteplaanid avalikustati alles pool sajandit peale nende vastuvõtmist. Kuid väed ju koonduvad ja hargnevad mingil eesmärgil, mingi operatsiooni jaoks, aga mitte selleks, et tekitada liigseid probleeme nende katmise vajadusega. Seega olid ka need katteplaanid ainult osa Suurest Plaanist, mis seniajani on salastatud. Kuidas sellega ka oli, kuid Punaarmee valmistus sõjaks, kusjuures sõjaks, mis pidi algama lähimate nädalate või isegi päevade jooksul. Kõige rohkem, mida sakslased sellises olukorras saavutada võisid, oli üsna piiratud (nii ajalises kui ka ruumilises mõistes) taktikalise ootamatuse saavutamine. Ning ei midagi enamat... Millest alustame? Nii nagu seda ajalooteaduses vahel (või alati?) juhtub, tõid uued teadmised (mis andsid vastused vanadele küsimustele) kaasa uued, palju suuremad probleemid. Pärast seda, kui peitumine teadlikult valede loosungite „Wehrmachti mitmekordsest arvulisest ülekaalust“ taha osutus võimatuks, sai ajaloos enne- olematu sõjalise katastroofi tõeliste põhjuste üle arutamine veelgi aktuaalsemaks ja keerulisemaks. Tegelikult algas see arutelu juba palju aastaid enne NLKP lõplikku lagunemist. Ei olnudki me nii „laisad ja väheuudishimulikud“(Puškin). Nende dramaatiliste sündmuste sadade tuhandete elusolevate tunnistajate seas leidus inimesi, kes hakkasid kahtlema ametliku sonimise tõepärasuses. Juba Hruštšovi „soojalaine“ ajal ilmusid sõjasaladuste pilkasest pimedusest valguse kätte mõningad faktid, arvud ja dokumendid, mille avaldamise järel muutus endistviisi valetamine lausa piinlikuks. Näiteks tasub meenutada Dašitševi „Saksa fašismi strateegia pankrotti“. Kuigi see oli tervenisti pühendatud saksa ajaloole ja autor hoidus ettenäge- likult igasugustest võrdlustest, kadusid lugejal (kellel olid silmad ja aju) vähemadki kahtlused „Wehrmachti mitmekordse üleoleku tankides ja lennukites“ suhtes. Veelgi kaugemale läksid Nekritš ja Grigorenko. Koos tohutu hulga ettekäänete, vabanduste ja õigustustega kirjutasid nad paberil must valgelt, et Wehrmachtil polnud mitte mingisugust tehnilist või arvulist üleolekut Punaarmeest. Ühele neist (Nekritš. – Troll) lõppes see NSVL-st väljasaatmisega, teisele (Grigorenko) aga Siseministeeriumi psühhiaatrilisse spetshaiglasse paigutamisega. „Uutmise“ epohhil jätkas nende tööd (tõenäoliselt ise seda teadmata) Viktor Suvorov. Oma haruldase kirjanikuandega, kirgliku ainutõe kuulutajana ei jätnud V.Suvorov oma triloogiaga („Jäälõhkuja“, „M- päev“ ja „Viimane vabariik“) kivi kivi peale vanast valelikust müüdist „vaiksest, rahulikust ja peaaegu relvitust stalinlikust impeeriumist“. Kahju. Sest niipea, kui ta oli vanad müüdid purustanud, kiirustas V.Suvorov neid uutega asendama. Tuli välja, et Punaarmee oli suur ja vägev – kuid ainult kella kolmeni 22.juuni 1941.a hommikul. Järgmiseks päevaks oli ta hitlerlaste ootamatu rünnaku tõttu juba verest tühjaks jooksnud ja relvadest ilma jäänud. Suvorovi triloogia leheküljed lausa laulavad oodi Esimesele Ootamatule Löögile: „...ootamatu löögi tõttu lasti nõukogude tankistid enne maha, kui nad jõudsid oma tankideni joosta ning ilma meeskondadeta tankid hävitati või vallutati...Ootamatu löök lennuväljade pihta teeb tankidiviisid pimedaks...Nõukogude luurelennukid ei saa õhku tõusta...Meie kükloobil löödi silm välja. Meie kükloop on pime. Ta vehib oma terasest rusikatega ja röögib abitus raevus...!“ Ja nõnda edasi... Suvorov pakkus välja ka oma versiooni (mis näis palju tõepärasem) sellise konfuusi põhjuste kohta – Punaarmee valmistus ise kallaletungiks ning seetõttu unustas igasuguse ettevaatuse. Võrreldes mõnitavalt rumala kommunistlike „ajaloolaste“ versiooniga (selle kohta, et arg ja naiivne Stalin kartis anda Hitlerile „põhjust sissetungiks“) paistab Suvorovi hüpotees isegi väga soliidne välja. Sulgudes märgime, et ka selles müüdiloomise variandis polnud Suvorov esimene. Seesama Grigorenko kirjutas juba 1967. aastal, kuidas „rumal“ Kaitse rahvakomissar Timošenko kuulas veelgi „rumalamat“ Stalinit ja käskis vedada kogu suurtükiväe 22. juunil läände. Nad oleksid pidanud ootama pimedat – aga nemad vedasid suurtükid varjenditest ja laagritest välja päeval. Ja siis lendaski neile peale vaenlase lennuvägi. Ja hävitas. Kõik. Kõik need 60 tuhat suurtükki ja miinipildujat. Iga saksa pommitaja (aga neid oli Idarindel umbes 900) lendas maa kohal nagu müstiline skandinaavia saagade valküür ning hävitas korraga terve nõukogude suurtükiväe polgu. Üksinda. Vägev... Edaspidi II osas vaatame me lähemalt, pliiats käes, mida sai või ei saanud teha saksa lennuvägi. Seni aga kutsume appi terve mõistuse ja esitame mõned lihtsad küsimused. Miks need „hitlerlikud kotkad“ ei teadnud ise midagi oma kangelaslikust sooritusest? Luftwaffe ajaloost on kirjutatud terved raamatumäed. On olemas üksikute lennukitüüpide lahinguajalugu puudutavad monograafiad. On olemas peaaegu kõikide eskadrillide lahinguteed uurivad monograafilised uurimused. Ja kõik see on tehtud saksa täpsuse ja punktuaalsusega koos iga lennuki tehasenumbri ja meeskonna auastmete äratoomisega. Aga vaat selle kohta, kuidas nad 22. juunil 1941.a „relvitustasid“ terve Punaarmee – mitte sõnagi. Ning isegi suurustlev doktor Goebbels ei rääkinud sellest kellelegi! Teisest küljest – miks siis meie „kotkad“ ei korraldanud midagi samasugust? Loomulikult ei räägi me siinkohal 1941.aasta juunist. Meil olid ju tol ajal „lootusetult vananenud kirstud“ ja lendurid „6-tunnise lennukogemusega“. Aga 43., 44., 45. aasta, mil nõukogude lennuväepolkude numeratsioon lähenes juba tuhandele, kui meil oli juba „absoluutne ülekaal“ õhus – miks siis Wehrmachti ei „relvitustatud“, ei jäetud ühe päevaga ilma tankidest, suurtükiväest, ladudest? Ja seda ühe võimsa õhulöögiga? Ning miks pole midagi taolist kirjas inglise õhujõudude ajaloos? Ja prantsuse ja ameerika omades? Ameeriklased pommitasid Saksamaad (mille territoorium oli väiksem kui meie Lääne või Kiievi sõjaväeringkonna oma) alates 1943. aasta kevadest. Ameeriklased puistasid ühele objektiga korraga mitu kilotonni pomme. Normandia dessandi päeval (6. juuni 1944.a) toetas ühte diviisi keskmiselt (tuntud ameerika ajaloolase Taylori arvestuste kohaselt) 260 lahingulennukit – 10 korda rohkem kui tuli ühe Wehrmachti diviisi kohta 22. juunil 1941.a. Ja mis oli tulemuseks – isegi 10 kuud hiljem, 1945. aasta kevadel, sõdis Wehrmacht ikka veel ning sugugi mitte bensiinipudelitega... Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis isegi diskussioon sellel teemal on lollus. Iga keskkooli õpilane teab, et võrrandi kümne tundmatu suurusega võib rahumeeli lahendamata jätta. Sellel lihtsalt pole lahendust. Hävitada (või vähemalt oluliselt nõrgendada) ühe ennetava löögiga armeed, mille koosseisus oli sõja alguses 198 laskur-, 13 ratsaväe-, 61 tanki- ja 31 motoriseeritud diviisi, 16 õhudessant- ja 10 tankitõrjebrigaadi, oli tuumapommieelsel ajastul võimatu. Ning isegi XXI sajandi relvastusega nõuaks selline ülesanne (arvestades nõukogude potentsiaali hajutatust tohutu suurel lahingutandril) ülisuurt tuumarakettide kontsentreerimist. Reaalselt oli aga 1941. aasta suvel Wehrmachti peamiseks tulejõuks suurtükivägi. Peamised kaliibrid olid 75, 105, 150 ja 210 mm. Maksimaalne laskekaugus 10 kuni 20 kilomeetrit. Just nende arvudega piirduski teoreetiliselt võimalik esmase löögi ulatus. Üheksa kümnendikku nõukogude polkudest ja diviisidest asusid 22. juuni hommikul sellest tsoonist väljaspool ning seega ei olnud ka teoreetiliselt võimalik neid ei sõja esimesel, teisel ega ka kolmandal päeval hävitada. Tasub mainida, et ka kergelt hullumeelne füürer ei nõudnud oma armeelt sellist superefektiivsust. „Blitzkrieg“ Venemaal planeeriti siiski mitme kuu, aga mitte mõne päeva pikkuseks ning ka Punaarmee hävitamine loodeti saavutada „tankikiilude julge edasiliikumisega“, mitte aga ühe ulja „junkersite“ rünnakuga. Sellest hoolimata sobitus Suvorovi konteptsioon väga edukalt lugejate teadvusesse, mis oli pikajalise kommunistliku propaganda tõttu selleks hästi ettevalmistatud. Kuigi Suvorovi ja Hruštšovi-Stalini versioonid on väliselt kardinaalselt erinevad, on nad üksmeelel peamises: SÕJALISE KATASTROOFI PÕHJUSI OTSIVAD NAD TANKIDE JA LENNUKITE JUUREST, püüdlikult vältides seejuures kõike, mis oli seotud tankistide, suurtükiväelaste, lendurite, kuulipildurite ja nende komandöride tegevusega (või tegevusetusega). On raske öelda, kas see „valejälg“, kuhu suunas oma lugejad Viktor Suvorov, oli juhuslik eksimus või on meil siiski tegemist ettekavatsetud kirjandusliku müstifikatsiooniga. Kuidas sellega ka oli, kuid viimastel aastatel on ajaloolises kirjanduses laialdaselt levinud mõlemad suvorovlikud legendid: nii „Wehrmachti esimese purustava löögi“ legend kui ka väide selle kohta, et Punaarmee hävingu põhjustas see asjaolu, et tema väed õppisid, relvastusid ja valmistusid ainult rünnakuks, ent 22. juunil 1941.a pidid nad asuma kaitsele. Arvukad „suvorovlased“ on juba üles ehitanud terve teooria selle kohta, et armee, mis valmistub rünnakuks ja armee, mis oskab end edukalt kaitsta – on kaks täiesti erinevat armeed. Tuleb välja, et on olemas mingid erilised „rünnaku“ tankid ja lennukid ning ainult oma rünnakusuunitluse pärast polnud Punaarmee suuteline strateegiliseks kaitseks. Teooria Armeest, Mis Oskab Ainult Rünnata, on juba iseenesest absurdne (kui just mitte ettekavatsetult anekdootlik) ning ei vaja paljuleheküljelist ümberlükkamist. Pole sugugi vajalik lõpetada Kindralstaabi Akadeemiat selle mõistmiseks, et rünnak on alati palju keerukam lahingutegevus kui kaitse. Keerulisem just sellepärast, et rünnak esitab palju kõrgemaid nõudmisi juhtimis- ja sidesüsteemile, millelt sel juhul nõutakse paindlikku, kiiret ja mittešabloonset reageerimist dünaamiliselt arenevale olukorrale. On täiesti võimatu ette kujutada väejuhatust, mis oleks suuteline organiseerima eduka hoogsa rünnaku ning samal ajal ei suuda organiseerida omaenda (viimse pisiasjani tuntud) territooriumi kaitset. Sama võimatu kui leida virtuoosset pianisti, kes ei oskaks mängida nootide järgi „koerapolkat“. Ning lõpuks võib see nn „ründav armee“, mis on relvastatud maailma parimate „ründavate“ tankidega, alati kasutada just seda kaitseviisi, mida peeti kogu ajaloo jooksul parimaks – nimelt minna ise vastupealetungile. Sellele on ajaloos musttuhat näidet, kuid meie arust on kõige eredam neist Iisraeli armee kogemus. See armee ei püüdnud kunagi asuda antud geograafilistes tingimustes (minimaalne territooriumi laius oli ÜRO 1947. aasta resolutsiooni põhjal 18 km) enesetapjalikku positsioonilisse kaitsesse. Nii 1967-l kui ka 1973-l aastal lahendati riigi strateegilise kaitse ülesanne mitmekordses ülekaalus oleva vaenlase vastu vastupealetungiga, kusjuures 1973-l aastal tuli vastupealetungile asuda ilma igasuguse operatiivse pausita, kohe peale seda, kui Epiptuse armee peatamine Suessi kanali joonel osutus võimatuks. Kas ka Punaarmee püüdis 1941. aasta suvel samamoodi tegutseda? Ilma igasuguse kahtluseta – JAH! Isegi ametlik ajalooteadus on juba valmis tunnistama, et „fašistliku „Blitzkriegi“ strateegia vastu ei kasutatud mitte kaitset (sealhulgas manööverkaitset koos ootamatute ja hästi ettevalmistatud vastu- löökidega), vaid (sisuliselt) sissetunginud vaenlase välkkiire hävitamise strateegiat“. Nagu ikka väljendas seda mõtet eredalt ja väljendusrikkalt V.Suvorov: „Punaarmee reaktsioon saksa sissetungile polnud mitte siili reaktsioon, kes ennast okkaid turri ajades kerra tõmbab, vaid tohutu suure krokodilli reaktsioon, kes (ehkki ise verest tühjaks joostes) püüab rünnata“. Täpsemalt on raske väljendada. Looderinde suunal kestis vastulöökide seeria (Šiauliai, Daugavpilsi, Ostrovi, Velikije Luki, Staraja Russa all) sõja esimestest päevadest kuni 1941.a augusti keskkohani. Peamisel, Lääne strateegilisel suunal, Minsk–Smolensk–Moskva liinil, kestsid mitmekordsed peatumatud vastulöögikatsed kogu suve, kuni lõpuks 10. septembril kästi Lääne-, Reserv- ja Brjanski rinde vägedel üle minna kaitsele. Kõikide nende pealetungide üksikasjalik arutelu läheb välja selle raamatu raamidest. Teisest küljest on nende vastulöökide lõpptulemus teada ka korralikult õppivale koolipoisile. Need vastulöögikatsed ei andnud midagi peale sadade kaadridiviiside, kümnete tuhandete tankide ja lennukite hävitamise. Punaarmee ei olnud suuteline rünnakuks nagu ta polnud ka suuteline kaitseks sellistel võimsatel looduslikel kaitsejoontel nagu olid Neemani, Dnepri, Dnestri, Lõuna-Bugi ja Daugava jõed. Selle konstanteeringuga võiks printsipiaalselt lõpetada kogu diskussiooni „suvorovlastega“. Kuid sellest hoolimata võib Punaarmee esimeste vasturünnakute detailne analüüs aidata meil leida selle hävingu tõelised põhjused. Sellepärast otsustaski autor ehitada selle raamatu üles kolme pealetungioperatsiooni üksikasjalikule analüüsile, kusjuures just nende operatsioonide kohta võib puhta südametunnistusega öelda, et need olid kõige võimsamad ja kõige paremini lahingutehnika ja kaadrisõjaväelastega varustatud Punaarmee vastulöögid. Sensatsioone ei tule „Muusade teenimine ei kannata rahmeldamist“. Seda enam ei kannata rahmeldavat kiirustamist sõjaajalugu. Lugeja peab varuma kannatust. Kiireid vastuseid keerulistele küsimustele ei tule. Ei tule ka viimasel ajal nii populaarseid „sensatsioonilisi dokumente“, endiste Stalini lakeide ja teiste bulvarikirjanike vapustavaid „avameelitsemisi“. Meid ootab ees sadu lehekülgi rasket, arvude, kuupäevade, diviiside numbrite ja tankisuurtükkide kaliibritega üleküllastunud teksti. Kord korra järel peatume me kõigi „üldtuntud“, „iseenesestmõistetavate“, harjumuslike väidete juures, et teada saada, mis siis tegelikult varjub nende teadvusesse kinnistunud müütide taga? I osa KAOTATUD SÕDA Teisipäev, 17. juuni Sel aastal langes 17. juuni teisipäevale. Oli tavaline suvine tööpäev, keskajalehtede pealkirjadest õhkus sisutust, mis oli väga lähedane igavusele. “Izvestja” esilehel oli artikkel kolhoosidest ja kohalikust initsiatiivist. Edasi tulid artiklid “Uue riigilaenu kokkuvõtted” ja “Algas ametiühingute ja komsomoli jooksukross.” Mingisugune elavnemine toimub ainult viimasel lehel. Seal, kus on trükitud Glavkonservi kirglik üleskutse : ”Tagastage klaastaara!!!“ Selle rahuliku heaolu taustal eristusid eriti kontrastselt ajalehe teise poole pealkirjad, mis olid pühendatud piiritagustele sündmustele: ”Sõda Euroopas”, “Sõda Süürias” (tuletage meelde, lugupeetud lugejad, kes kellega sõdis 1941. aasta juunis Süürias?) , “Sõda Aafrikas.”, “Küprose ja Gibraltari pommitamine”, “Ameerika Ühendriikide sõjalised sammud”. Ja iga “Izvestija” lugeja võis võrdlevalt hinnata Nõukogude Liidu targa ja muutumatult rahuarmastava välispoliitika vilju. Ning kõigest paarkümmend inimest kogu suurel maal teadis, et esimene löök sellest suurest seeriast, mida planeeriti 41. aasta suvele, oli juba alanud. Selsamal 17. juuni päeval, kui esimese mehhaniseeritud korpuse komandör kindralmajor Tšernjavski sai Leningradi SRK staabiülemalt kindralmajor Nikiševilt käsu häire korras jalule ajada esimene tankidiviis. Muide, autor pole üldsegi veendunud, et ta on õieti ülestäheldanud selle staabi nime, mida sel 1941. aasta 17. juunil juhatas eelpool mainitud kindralmajor Nikišev. Kas oli tegu ikka veel Leningradi SRK staabi või hoopistükkis juba Põhjarinde staabiga? Selle küsimuse õige vastus omab aga diagnoosimisel suurt tähtsust. Rindeid ei loodud Nõukogude Liidus mitte kunagi rahu ajal (kolmekümnendate lõpul hargnenud Kaug- Ida rinne on siinkohal reeglit kinnitav erand – Hiina piiril Jaapaniga puhkesid pidevalt kord suuremad, kord väiksemad relvastatud konfliktid). Rinnete hargnemine NSVL läänepiiridel ennustas alati peatset sõja- tegevuse puhkemist. 11. septembril 1939. aastal formeeriti Kiievi- ja Valgevene ESRK baasil kaks rinnet - Valgevene ja Ukraina rinne. Kuue päeva pärast algas sissetung Poolasse, mis lõppes septembri lõpus 51 % enne- sõjaaegse Poola territooriumi “taasühendamisega” Nõukogude Liiduga (sulgudes märgime siinkohal, et alates 1932. aastal Poola ja NSVL vahel sõlmitud mittekallaletungi lepingu sõlmimisest ei vaidlustanud Nõukogude Liit kordagi Poola idapiiride seaduslikkust ja õigusjärgsust). Sõda lõppes – ja 14. novembril muudeti kaitse rahvakomissari käskkirjaga Nr.0177 rinded taas sõjaväeringkondadeks, säilitades nende endised nimed. 9. juunil 1940. aastal loodi Kiievi sõjaväeringkonna juhtkonna baasil Lõunarinne, mille koosseisu läksid nii üksused kui väekoondised Kiievi ja Odessa SRK-st. Kaheteistkümne päeva pärast, 28. juunil kell 14.00, ületasid Lõunarinde väed Rumeenia piiri ning hõivasid 1940. aasta esimese juulipäeva lõpuks kogu Bessaraabia ja Põhja-Bukoviinia. Peale seda saadeti Lõunarinne 10. juulil 1940. aastal laiali. Aga Soomet hindas sm. Stalin esialgu Poolast ja Rumeeniast tunduvalt madalamalt, seetõttu ei loodud Soome sõja alguseks (30. novembril 1939. aastal) eraldi rinnet. Aga kes meist poleks kordagi eksinud? Kuid niipea kui selgus, et “purustav löök Soome pisiputuka pihta” (just sellist väljendit kasutas võrratu nimega ajaleht “Pravda” („Tõde“) esimesel detsembril 1939. aastal) kipub pisut venima, parandati see viga viivitamatult. Seitsmendal jaanuaril ühendati kõik Karjala kannasel tegutsevad väed Looderindeks. Peale kolme- nädalast hingetõmmet ning tunduvat jõudude lisamist asusid rinde väed esimesel veebruaril otsustavale pealetungile, mis tipnes Mannerheimi kindlustustest läbimurdmise ja Viiburi rünnakuga. Seejärel, peale 12. märtsil Moskvas aset leidnud rahulepingu sõlmimist, saadeti Looderinde väed vastavalt kaitse rahvakomissari käskirjale Nr.0013 26. märtsist 1940. aastast laiali. Lisaks on teada, et 41. aasta suvel hargnesid kolme rinde – Looderinde, Läänerinde ja Edelarinde väed veel ENNE seda, kui algas hitlerlike vägede pealetung nõukogude territooriumile, pealetung, mille reaalsust seltsimees Stalin keeldus isegi siis uskumast, kui see oli juba faktiliselt alanud. Juba 41. aasta 19. juunil andis kaitse rahvakomissar Timošenko käsu viia nende kolme rinde staabid alates 22-23. juunist välikomandopunktidesse. Vastavalt siis Panavežises, Obus-Lesna jaama lähistel ja Tarnopolis. Kusjuures neid komandopunkte hakati ehitama Timošenko käsu kohaselt, mis anti välja 27. mail 1941. aastal. Märkimisväärne on ka see, et juba 19. juunil olid mõisted “rinne” ja “sõjaväeringkond“ dokumentides täiesti eristatavad. Nii oli šifreeritud telegrammis, mille G.K. Žukov saatis 19. juunil 1941. aastal Edelarinde juhtkonnale, öeldud: “Kaitse rahvakomissar käskis: 22.06.41. suunduda juhtkonnal Tarnopolisse, jättes Kiievisse Teile alluva sõjaväeringkonna juhtkonna ...rinde juhtkonna eraldumine ja ümberbaseerumine hoida ranges saladuses...” Selle telegrammi tekst oli toodud võimalikest kõige ametlikumas kodumaiste sõjaajaloolaste teoses – monograafias “1941. aasta – õppetunnid ja järeldused.”, mis anti välja 1992. aastal tollal veel SNG ühinenud relvajõudude kindralstaabi poolt. Muide, veel vanadel headel nõukogude aegadel välja antud ja kõik tsensuurid läbinud marssal Bagramjani mälestustes, kes oli enne sõda Kiievi ESRK staabiülema abi, meenutatakse, et Tarnopolis asuvasse komandopunkti sõitsid nad välja 21. juunil, omades käsku olla kohal 22. juuni hommikuks. Täielikult hinnata seda sensatsioonilist teavet sai võimalikuks alles peale seda, kui 1996. aastal avaldas “Vojenno-istoritšeski žurnal” (sõja-ajalooline ajakiri), mis on Kaitseministeeriumi väljaanne, varem täiesti salastatud olnud (märkega “Eriti Tähtis”) läänepiirkondade vägede tegevusplaanid mobilisatsiooni korral vägede operatiivhargnemisks. Niisiis on nendes dokumentides ette nähtud viia staabid Panevežise, Obus-Lesna ja Tarnopoli komandopunktidesse päeval M-3, s.t. kolmandal mobilisatsioonipäeval. Millest järeldub, et V.Suvorov mitte ei ülehinnanud, vaid ilmselt alahindas sm. Stalini kavatsusi ja visadust. On tõsine alus arvata, et Punaarmee täismahuline operatiivhargnemine Euroopasse tungimiseks algas 19. või 20. juunil 1941. aastal. Ajaloolises kirjanduses ja memuaristikas on laialipillatud palju vihjeid neil päevil asetleidnud väga iseloomulikele sündmustele. 19. juunil saabus Balti ESRK lennuväeosadesse käskkiri ülemineku kohta kõrgendatud lahingu- valmidusse ning lennukite hajutamisest välilennuväljadele. 18. juunil andis Balti ESRK staabiülem kindralleitnant Klenov järgmise korralduse: “...õhukaitsetsooni väeosadel ja väekoondiste õhukaitse vahenditel saavutada lahinguvalmidus Nr.2 ...õhukaitseväeosadel, mis paiknevad laagrites, pöörduda viivitamatult tagasi pideva dislokatsiooni punktidesse ...tähtaeg täitmiseks 19. juuni kell 18.00” 19. juunil oli läänerinde õhujõudude staap eraldatud vastavalt rindejuhataja armeekindral D.G.Pavlovi käsule Lääne Erisõjaväeringkonna koosseisust ja suunatud Minskist läände, Slonimi rajooni. Kontradmiral A.G.Golovko, kes neil päevil käsutas Põhjalaevastikku, kirjutab oma mälestuste raamatus “Koos laevastikuga”, et just 19. juunil sai ta “direktiivi mereväe peastaabist, mille kohaselt tuli allvee- laevad mereleminekuks ette valmistada”. 20. juunil kandis Punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Tributs ette, et: “...laevastiku üksused on alates 19.06.1941 viidud lahinguvalmidusse vastavalt plaanile Nr.2”. Kahju ainult, et isegi 1989-l aastal ei andnud VIŽ mingitki vihjet, mida endast kujutas “plaan Nr.2” Kindralpolkovnik P.P.Polubojarov, kes oli enne sõda Balti ESRK auto-tankivägede valitsuse ülem, kirjutab, et “1941. aasta 16. juunil sai 12-nda mehhaniseeritud korpuse juhtkond direktiivi väekoondise viimiseks kõrgendatud lahinguvalmidusse. ...18. juulil tõstis komandör väeosa lahinguhäire korras jalule ja käskis neil suunduda planeeritud rajooni. 19. ja 20. juuni jooksul see korraldus täideti... 16. juunil viidi ringkonnastaabi korraldusel lahinguvalmidusse ka kolmas MK (mehkorpus), mis samadel kuupäevadel koondus ettenähtud rajoonis”. 18. juunil sai kaheksanda armee juht kindralmajor Sobennikov Balti ESRK juhtkonnalt käsu vägede viimiseks neile ettenähtud piirilõikudele. Järgmisel päeval, 19. juunil, saabus Balti ESRK staabist direktiiv, milles muuhulgas öeldi: “...miiniväljad paigaldada vastavalt kaitseehitiste plaanile, pöörates tähelepanu nende täielikule salastamisele vaenlase eest...” [VIŽ 1989, Nr.5] Muide, miinidest. Peamine nõukogude ajaloolane sõja algperioodi alal, akadeemik, doktor ja professor V.A.Anfilov õhkab oma arvult viimases raamatus kurvalt: “...meil ei olnud käiku lastud tankitõrjemiinide seeriatootmist. 22. juunil oli kõigis piiriäärsetes ringkondades KÕIGEST 494 000 tankitõrjemiini...” Mure “täielikust salastatusest” ulatus selleni, et isegi Balti ESRK poliitpropaganda valitsuse ülem seltsimees Rjabtši andis 21. juuni õhtul korralduse: “...diviisi ja korpuste poliitpropaganda osakondadel kirjalikke korraldusi mitte anda, vaid poliittöö ülesanded anda edasi suuliselt oma esindajate kaudu...” Konspiratsioon, konspiratsioon ja veelkord konspiratsioon... Kas tõesti ei saanud usaldada paberile selliseid sõnu, nagu “olla valmis kaitsma nõukogude inimeste rahulikku loovat tööd” või “võõrast maad pole meile jalatäitki vaja”? Kindralmajor Iovlev, kes neil päevil käsutas kangelaslikku 64-ndat laskurdiviisi, kirjutab oma meenu- tustes: “... kuuekümne neljanda laskurdiviisi väeosad asusid 41. aasta suve algul laagris Dorogobužis ...15. juunil käskis Lääne ESRK juhataja armeekindral D.G.Pavlov meie korpuse diviisidel valmistuda täies koosseisus ümberdislotseerumiseks. Pealelaadimise alguseks oli määratud 18. juuni. Sihtjaama meile ei teatatud, seda teadsid ainult sõjaväe transporditeenistuse organid...” Muidugi erinesid nõukogude salastatuse normid tugevalt üldinimlikest. Kuid et kindrali auastmes diviisi- komandör ei oma nagu tapikorras olev ZEK (kinnipeetav) vähimatki ettekujutust sellest, kuhu talle alluvaid polkusid “täies koosseisus” viiakse!? Polkovnik Novitškov, kes oli sõja algul Kiievi ESRK-s paikneva viienda armee 62.laskurdiviisi staabi- ülem, annab teada, et: “diviisi väeosad asusid laagrisse Kivertsõs (ligi 80 km piirist. - M.S) ning sooritades kaks öist rännakut, jõudsid 19. juuni hommikuks kaitsevööndini, kuid ei hõivanud seda, vaid koondusid metsadesse kaitsevööndi lähedal...” Imelik on see kõik. Väga imelik. Miks öösel? Ümbrus on sealkandis metsane ja soine ning ööpimeduses on vägagi kerge suurtükki sohu ära uputada ning inimesi asja eest-teist taga läbi vettida lasta. Ning ka ööd on juunikuus lühikesed, kaugele sa ikka viie-kuue tunniga kõnnid? Ning milleks siis ehitati uuele piirile betoondotte, taoti kaks aastat rahva raha maasse, kui 62. laskurdiviis pärast kaitsevööndile jõudmist “…ei hõivanud seda, vaid koondusid metsadesse kaitsevööndi lähedal...” Levivad kuuldused (paljundatuna nõukogude ajaloolaste töödes), et Stalin olevat püüdnud kõigest väest Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidule edasi nihutada. Kuid selleks, et kallaletungi edasi lükata, ei oleks olnud vaja peita diviise metsades ega kolistada keset pilkast ööd mööda soid, vaid kutsuda keset selget päeva Kivertsõsse kokku keskajalehtede fotokorrespondendid ning käskida neil marssivaid kolonne pildistada. Ja pildistada neid sellise rakursi alt, et jätta piltidel mulje nende lugematust arvust. Ja siis panna need pildid ajalehe esiküljele pealkirjaga “Piir on lukus”. Ning miiniväljade rajamisel oleks tulnud hoolitseda mitte täielikust salastatusest, vaid hoopis selle pärast, et mineerimise fakt ise oleks samal päeval saanud teatavaks kogu saksa agentuurile. “Tehes tegemist ohtliku vaenlasega, tuleks arvatavasti näidata talle oma valmisolekut vastulöögiks. Kui me oleks demonstreerinud Hitlerile meie tõelist võimsust, oleks ta arvatavasti hoidunud sel hetkel meiega sõdimast” – kirjutab oma memuaarides armeekindral S.P.Ivanov, kogenud staabitöötaja, üks peamistest kodumaistest sõja algetapi ajaloolastest. Just nii nagu soovitab niivõrd kõrge tasemega professionaal, oleks tulnudki tegutseda. Kui Stalin oleks mõelnud, kuidas edasi lükata, aga mitte, et kuidas mitte ära hirmutada... Jah, palju veidraid sündmusi toimus nendel päevadel, mil ajalehed kirjutasid vajadusest klaastaara järele, kuid meie pöördume tagasi küsimuse juurde, millega alustasime antud peatükki, nimelt – millal siis formeeriti Põhjarinne? Paljudes raamatutes antud kuupäev 24. juuni 1941 on ilmne desinformatsioon. 22. juuni õhtul püstitasid kaitse rahvakomissar Timošenko ja Peastaabi ülem G.K Žukov oma tuntud direktiivi Nr.3 (mille sisu arutamise juurde pöördume veel korduvalt tagasi) punktis kolm ülesanded „Põhjarinde armeedele“.. Kuid ei saanud ju nad (ja ka direktiivi ette valmistanud kogenud staabitöötajad Vatutin ja Vassilevski) jagada korraldusi tühjale kohale. Eelõhtul, 21. juunil, laupäeval, ÜK(b)P KK Poliitbüroo istungil otsustati: “teha sm Meretskovile ülesandeks Põhjarinde vägede üldjuhtimine”, aga samuti võeti vastu otsus määrata Põhjarinde sõjanõukogu liikmeks Leningradi linnakomitee liige sm. Kuznetsov. Põhjarinde moodustamist puudutava dokumendi number ja täpne kuupäev on autorile teadmata. Samuti pole autoril mingeid dokumentaalseid kinnitusi (peale juba 1987-l aastal avaldatud esimese tankidiviisi komandöri V.I.Baranovi mälestuste) selle tähtsaima asjaolu kohta, et käskkirjas, mille 17.juunil sai esimese mehkorpuse komandör, olid kasutusel sõnad “lahingu”, “lahinguhäire” j.m.t. see-eest on üksikasjaliselt teada, kuidas seda käskkirja täideti. Vastavalt käskkirjale oli ette nähtud laadida raudtee-ešelonidesse ja saata uude dislokatsioonikohta terve esimene tankidiviis. Aga diviisi koosseisu kuulus 370 tanki, 53 suurtükiga relvastatud soomusautot, peaaegu sada suurtükki ja miinipildujat (sealhulgas uusimad ja sel hetkel maailma parimad seitse tonni