ISSN 0234-8160 Vikerkaar . 12/1989 Ivar Ivaski, Hasso Krulli, Aime Hanseni luulet; Kristiina Ross ühest piibli tõlkimise võimalusest; «Vikerkaare» intervjuu Arvo Mägiga; Jaan Kaplinski essee «Unustuse näod»; Jüri Luik «Ühinevas Euroopas»; Linnar Priimägi «Vabadus! Võrdsus! Vendlus!»; «Wellesto» album «Vaatenurgas»; Rein Veidemanni järelsõna «Vikerkaare» neljandale aastakäigule i ^^ ^^^^^^ Ilmub alates 1986. a juulist. 4, aastakäik Detsember 1989. Nr 12 Sisukord Ivar Ivask 1 gees 65 . Jüri Kaldmaa Öökuninganna tibukoüa- Meie intervjuu sed majad 2 Vestlus Arve Mägiga. Intervjuu Harry Jaak Kärdi Valitud unenäod 15 Liivrannale 71 Liiu Kotter Eriti taevauk taevas 1 7 Lendlauised. Piisimõtted Ivar Ivask Luulet 22 Linnar Priimägi Vabadus! Võrdsus! Tõnis Mägi Luulet 27 Vendlus! 74 Taavi Eelmaa Luulet 28 Müüt, mõte ja meie Hasso Krull Luulet 29 Jaan Kaplinski. Unustuse näod 75 Aline Hansen Luulet 32 Elav ajalugu Tõnis Vint Ene Kulli märkides:' maa Rein Kruus <-W':r ülasest» «Eesti Eks ilm 36 pressini» 81 Jüri Luik Ühinevas Euroopas 37 Vaatenurk Simon Gluzman Totalitaarne psüh Kalev Kesküla Au sulle, «Wellesto» 84 hiaatria: lagunev kindlus 49 Foorum Kristiina Ross Ühest piibli tõtkimise Elust ja kirjandusest 87 võimalusest 58 Rein Veidemann Alles. . . juba 90 Hasso Krull Julia Krhteva kirjanduse «Vikerkaare» sisu 1989 92 poliitikast: sissejuhatus, tekst, ekse Kujundus: Jüri Kaarma. Fotograaf: Ene Kull. Esiikaanel: Ene Kull. «Sädelus II». Tagakaanel: Ene Kull. «DX 2». Kõrg- Tuss, guašš. 48 X 46. 1989. trükk. 2?Xi8. 1982. (C «Vikerkaa-», 1989 IVAR IVASK Meie läheme tagasi meie jääme siia meie hääbume kõik sääl siin see peaks olema vaid lähtekoht kajakale inimesele kes edasi-tagasi sähvab mere lõpmatusel mandrist mandrisse mälestuste võrgus kinni kaunima tuleviku kuul rinnas olevik on ikka teisiti olemas aga kuidas meie jääme siia meie läheme tagasi mäng valgete-mustade kuulidega mered ja mandrid ja ajalugu räägivad teist keelt meritsi purjetavad teised tõed minu aknas on ankrus mitu laeva kust nad tulevad kuhu lähevad ei tea tiirlev kajakas kindlasti teab purjeka mastidest rist must valge mere karmilt põleval tõel päikese lõpp-punkt elu algus surma lävi must-valge mäng millest on kasu kui veerevad pead rannakivid ajalugu ajab neid lainetes taga siin sääl parema tuleviku kuul kuklas kuhugi me ei jää kuhugi me ei lähe kohe kohapeal lahendus mitme pooluse vahel poolitub pinge kas mitte teisiti ei saa mälestusist võrgutatuna aateist Meritsi purjetavad teised tõed igas aknas on ankrus mitu laeva kõik lahkuvad igasse suunda korraga 1 JÜRI KALDMAA ÖÖKUNINGANNA TIBUKOLLASED MAJAD ESIMENE Palee alumist klaasistatud ust valvas Šveitser. Sinises ülikonnas ja tsingitud nööpidega. Tõmbasin pika paela otsas rippuvat kellukest. Vaikus. Teist korda. Ei midagi. Kolmanda ülistamise peale ilmus klaasi taha hirmunud nägu. «Kas öökuninganna elab siin?» küsisin. «Jah, noormees! Mis teil vaja on?» vastas Šveitser viisakalt. «Ma jätsin talle eelmine kord mängimiseks ning ennustusloitsu kirjutamiseks oma klaasmuna, mis helgib nagu öötaevas ja kohiseb kui meri.» «Eelmine kord?!» üllatus uksehoidja. «Millal see oli?» «Minu mäletamist mööda kolmkümmend aastat tagasi,» laususin hajameelselt. «Siis töötas selle koha peäl veel vana Ferdinand ...» haigutas Šveitser. «Jaa-jah, Ferdinand, tema mullasesse pihku ma klaasmuna veere- tasingi.» «Tuleb välja, et teil on õigus, noormees. Värdi-Papi oli meil ka Aednik, mustade kämmaldega tüütas ta alailma kõiki, ent täna ei saa ma teid millegagi aidata, öökuninganna tunneb end halvasti ja ei võta kedagi vastu.» «Soo-soo! Ei tea, mis Ferdinandist nüüd on saanud?» Šveitser elustus veidike: «Oh, noormees, ta oli juba siis vana ja napakas nagu kännuämblik. Küllap on kõrvad pea alla pannud.» «Värdi rääkis veel hellitlevalt oma tütretibast.» «Tütrest?! Ei, minul pole sellega midagi pistmist! Oot! Kas tal tõesti oli tütar?! Ei või olla, ei mäleta nigu ... Ah, mis ma lobisen. Olgu! Kain üleval ära. Oodake!» TEINE Tagaruumidesse trügisid väsinud akrobaadid. Etendus oli just lõppe nud. Higist nõretavad artistid kiskusid seljast märgi triibulisi kostüüme. Paksud ja lihavad atleetnaised, kes tassisid turjal hobust, valgusid duši alla. Kõikjale näis jõudvat pika punase salliga mänedžer, käes kogukas pakk rahatähti, millest igale esinejale krabises paar tükki. 2 Kaldmaa Orkestrandid tulid tülpinud nägudega lavalt, kaenlas pillid ja noodi puldid. Kõige lõpuks saabus Maestro, kelle ümber tiirles parv keha katteta stepitantsijaid ja sukksaabastes trummitüdrukuid. Mänedžer pakkus Maestrole kuut rahatähte, kuid Maestro võttis kahe käega tagataskutest hunniku münte, viskas põrandale ja pilkas: «Võite endale jätta!» Mänedžeri pilk naaldus stepitantsijatele ja ta kraaksatas: «Homme kell seitse on proov! Koik olgu kohal!!!» Šveitser, kes etenduses kehastas konferansjeed, oli kogu show'd alustanud sõnadega: «Hoi, leiba ja tsirkust, ha-haa! Muadmuasellid ja Härrased-Sellid, vaid leiba ja tsirkust on vaja normaalseks elutegevuseks,» lennutas elegantse liigutusega silindri nakki, prantsatas jõuetult toolile, vajus röötsakile, koukis fraki põuetaskust eleeniumipurgi ja neelas ühe ropsuga kuus tabletti. KOLMAS SELLES majas polnud ma varem käinud. Teist ja kolmandat korrust ühendasid omavahel kaks rippsilda. Ühel rippsillal seisid reas kõik mu naistuttavad: Ema, neli Õde, Tütar, Naine, Ammune Sõbranna, Esi mene Armastus, Teine Armastus, Prostituut, Esimese Armastuse Sõbranna, Humanitaarkuratooriumi plikad, Ema kolleegid, Õpeta jannad, Hoidjad ja veel mõned. Nad plaksutasid valsirütmis käsi. Teisel rippsillal olin mina üksinda. Sildade vahel peatus vesilennuk, kust väljusid Esimene Armastus ja Esimese Armastuse Sõbranna, nad kiikasid minu poole ning Esimene Armastus küsis oma Sõbrannalt: «Huvitav, kes see norutab seal kurvalt sillal? Kas me tunneme teda?» Ma kuulsin nende vestlust pealt. Esimese Armastuse Sõbranna turtsatas: «Ei, me ei tunne teda!» Ja nad liikusid puusi hööritades teise korruse piljardisaali. Ustest ja aknaist tuiskasid sisse fotograafid ja ajakirjanikud. Ma teadsin ammusest ajast, et lollimat kontingenti, st tööliskate- gooriat, maailmas vaevalt leidub. Tegin üksteise järel mitu grimassi ja oligofreenset naeratust. Aparaadid plõksusid, ajakirjanikud rüsele sid nii, et rippsilla nöörid pidid peaaegu katkema. Kõige ees üks paks ja halli paruka ning prillidega härrasmees, kes sarnanes äravahetami seni Prostituudiga. Sildade vahel kaikusid möirged: «Paar sõna meie ajalehele! Foto esikaanele! Suurepärane! Auto gramm ka! Hurraaaü!» Tüdinesin neist kiiresti nagu tavaliselt. Ärritusin. «Palun, ärge rabelege! Kes te sellised olete?!« Kaldmaa 3 Koik deklameerisid kooris: «Ajakirjanikud! Žurnalistid! Reporterid! Fotograafid! Korrespon dendid! Toimetajad! Lehe juurest! Moeajakirjast!» Ohkasin: «Ma vastan. Aga ainult paar sõna! Ärge küsige, ma ise!» Ajakirjanike mass jäi vait, nad jälgisid iga mu liigutustj iga hinge tõmmet, et sellest ja oma tindipliiatsitest välja imeda nupuke lehe jaoks või lõiguke raadiosaatesse. «Nagu te kõik hästi teate, on praegu sügis!» Ajakirjanikud kuulasid mind kui apostlit. Nad olid suures artiklite kirjutamise tuhinas unustanud, et tegelikult oli kevad. «Niisiis — on sügis!» Ajakirjanike suled kriuksusid. «Jõhvikate korjamise aeg on ammu käes! Või kas teie arvate teisiti!?» pärisin jõugu juhilt, mehelt, kes meenutas Prostituuti. Ta kokutas: «Kui lähtuda massikommunikatsiooni teooriast ja ajakirjanduse meelelahutuslikust funktsioonist, siis on teil õigus!» «Kuulsite, mida konstateeris asjatundja, minu meelest on viimane aeg jõhvikaid korjama minna!» Ajakirjanike punt hakkas sumisema ja kilkama nagu lasteaia lapsed: «Jõhvikad! Jõhvikad!» Ning nagu sipelgad mööda suhkrurada looklesid nad üksteise järel majast välja. Koik mu naistuttavad vastassillal plaksutasid ikka veel käsi. Ammune Sõbranna sosistas teiselt rippsillalt minu poole: «Oled sa tõesti armunud?!» Sildade vahele maandus teine vesilennuk, millest lükati parkett põrandale kindralimundris Šveitser, kes oli kohutavalt paksuks läinud. Ta kisendas: «A što või zdez delaite?!» Lõin kannad kokku, andsin au ja raporteerisin: «Prizõvnik pribõl pa vašemu prikazaniju!» ning seejärel Ammusele Sõbrannale: «Yes, sir. Of course!» Viskusin kušetile (ei tea, kustkohast see mu rippsillale sai). Šveitser, kes oli ikka veel sõjaväelase vormis, käsutas: «Hurry up, it's time please!» ja istus lennukisse tagasi. Teise korruse piljardisaalist kostis lõbusaid hääli. Koridori libises öökuninganna, kelle paljas ihu kubises piljardimunadest. Ta viskas ühe neist mulle. Hammustasin sellest tüki, mis maitses nagu antoo- novka. Koik mu naistuttavad köhatasid. Ema astus rivist kolm sammu ette: «Poeg, mul on ravimatu vähktõbi. Mind ei ole enam kauaks.» Piljardisaalis haugatas vihane buldog. «Ravimatu vähktõbi!» kordas Ema. «Millal maksan eide vaeva, 4 Kaldmaa eide vaeva, hella piima, käe pealla kandemise, suu juures suiskumise...» laulsin Emale vastu. Sildade vahel pidurdas kolmas vesilennuk, kust hüppas hoogsalt välja mu Naine: «Ema, uskuge teda. Ta ei valeta. Ta armastab Teid. Ta on armu nud!» Ema rahunes ja marssis rivvi tagasi. Sonisin: «Jelena! Jelena! Millal me kohtume?! Millal?» Koik peale Esimese Armastuse vaatasid mulle mõistmatult õtsa. Šveitser, kes oli jälle uksehoidja riietes, kiunatas: «Kohtumisaeg on läbi!» Naistuttavad langetasid ripsmed ning hüüd sid nagu ühest suust: «Järgmine kord näeme!» ja lahkusid hanereas just nagu võimlemis- rühm lavalt. Jäin üksinda majja. Uurisin tühja rippsilda. See laperdas tuules nagu võrkkiik, mille kohal lendles tibukollaseid liblikaid. Teise korruse piljardisaalist kargas korraga sillale mu surnud isa, ühes käevangus Minu Esimene Armastus, teises Minu Esimese Armas tuse Sõbranna, hoidis paremas käes telefoni ja vasakus piljardi- kiid ning räuskas: «Jälle sa oled siin! Neetud jõmpsikas! Aitab juba sellest öö kunin ganna järel luuramisest. Ühe piljardimuna ta sulle kinkis — vast piisab. Neetud jõmpsikas! Miks sa gümnaasiumist jalga lasid?» NELJAS «Ses urkas nüüd vaevalt et keegi elab,» mõtlesin. Aknad olid klaasideta, uks lingita. Trepp kägises ja kääksus, koridoris kasvasid lillepottides kõikvõimalikud taimed. «Herein!» kutsus reibas hääl, kuigi ma ei koputanud. «Ferdinand!!! Sina!?» «No terekest! Abend! Abend!» «Olen keeletu! Mis sind sellisesse tondilossi on ajanud?!» «Ah, ära päri! Jääd ruttu vanaks. Istu!» Ta näitas mulle oma mullase käega istekoha kahe jalaga taburetile. «See on mu ainus Stuhl. Sieh! Toeta ta niimoodi vastu seina, siis saad setzen.» Sigines mõru vaikus nagu ikka, kui pole inimest kaua näinud. Ma ei osanud millestki alustada. Vaid Ferdinandi õnnetu elamine oleks nagu vaevaliselt oianud. «Noh, Jünger Herr! Mida teinud? Kus käinud?» «Tulin öökuningannale külla, Ammusele Sõbrannale.» «Jawohl! Ma mäletan seda daami küll. Der Myrtenkranz!!! Wunder- schönl.Ja maitsekalt käis riides.» Kaldmaa 5 Ta kitsukeses toas vedelesid kõikjal lõhkirebitud padjad, nurgad ja põrand olid paksult sulgi täis. Seintele oli haaknõeltega kinnitatud padjapüüre. «Tead, Jünger Herr! Vilets on olla Schriftsteller.» «Tohoo pime! Kas sa oled kirjanikuks hakanud?!» purtsatasin vahele. «Ei, noh, rohkem nagu olin ... Aga mis! Püüa selle sitase honorari eest endale osta ükski Zahnbürste. Sieh! Jetzt sitze hier nagu kirp pasahunniku otsas! Baid ist est kait, bald warm ... Omal ajal, kui sa selle klaasmunaga meid kõiki pahviks lõid, siis teenisin ju kahe koha peäl korraga, olin sowohl der Pförtner ais auch der Gartner. Vähemalt ära elas, Familie ka taga! Kuigi ega need tööd kokku ei passinud. Aedniku käed alati mullased, Šveitseril aga puhtad ja kreemitatud, kinnastatud koguni. Päevas pesin oma kaks seepi läbi. Denke dich in meine Lage! Ega's nad asjata mind Musta Kämbla Vardiks narrinud. Noh, aga siis tuli uus Pförtner ja Aedniku leiva panin ise nahka. Ma ei tea, kas olen nüüd valesti elanud. Või mis?» «Miks valesti?! Ideaalide nimel!» «Mis kuradi ideaalide nimel, mis kuradi ideaalidest sa räägid?! Hoi's der Teufel!!! Der SpafWogel! Das Närrchen! Kirjanikul on elus vaid üks ülesanne. Töötagu ta aedniku või ministrina, sibi või juristina. Tähtsaim, keh-keh, khm-khm, tähtsaim... um jeden Preis ...» Ferdinandi kopsudest paiskus metsik köhahoog. Ta kirjutuslaual, või mis kirjutuslaud see oli, kaks vineerplaati kahe kasepaku peäl, hallitas vanaaegne kirjutusmasin RHEINMETALL, masina ümber hunnikutes udusulgi. «Kuule, kui sa veel Aednik olid, siis sa ei suitsetanud.» «Peale lahutust hakkasin, aga ega ma praegugi palju ei tõmba. Kaks-pool pakki päevas. Im Durchschnitt... aaa, mul jäi ennem pooleli. Tähtsaim on, et Schriftsteller leiaks OMA SULE. Ma otsin teda siin juba üle kolmekümne aasta, ikka pole õiget kätte saanud. Keegi ei saa sind selles aidata. Ainult üksi, päeval ja öösel, aus nah und fern, suvel ja talvel, aus aller Welt. See Schreibmaschine on kõik Kleinigkeit, peaasi on Feder. Sulg, sulg ja veel kord sulg! Steter Tropfen höhlt den Stein . . .» Ferdinandi käed värisesid erutusest ja ta läitis professionaalse liigutusega uue sigareti. «Mis su tütrest on saanud?» julgesin piiksatada. «Tütrest?! Kust sa võtad, et mul Tochter on?» «Tookord, kui öökuningannale klaasmuna tõin, siis sa pihtisid, et on tütar!» «Täbar lugu! Väga täbar lugu! Im Nu hast du alles heraus .. .» venitas ta aeglaselt, «sa tuled meie perekonnaasjades tuhnima . ..» «Kuidas tuhnima, sa ju ise ütlesid, et sul on tütar. Kolmkümmend aastat tagasi.» «Toeta end kõvemini taburetile, Jünger Herr!» 6 Kaldmaa «Noh!» «Minu tütar on öö kuninganna!» VIIES See on madal palksaun, nii nagu neid viletsapoolne elu läinud sajandi keskpaiku üle maa laiali pillutas. Pikk ja pehkinud purre kannab mind vaevu üle solgistunud oja. Uks on lahti murtud. Sees kõik pilla-palla, põrandalauad üles võe tud, pooled uksepiidad maha lõhutud, pliidiraud sisse vajutatud, tuba täis laokil kraami. Siinses osmikus on mehepojad oma töö juba teinud: aknad puruks peksnud, nurka roojanud. Viltusel kummutil — mis ime väel see küll terveks jäetud — lebab nahkkaantega piibel (pastapliiat siga täis kritseldatud), piibli kõrval üks-pool-ära-põlenud viisk, kat kine karjasemärss. Lehitsen pühakirja, kui äkki keegi kõnetab mind:. «Nuur herr!» Haaran piibli ja tõmbun vastu seina kühmu. «Kes siin on?» «Peläkui'! Tu olõ ma'. S joo maja pernaase vaim.» «Ma ei näe sind! Kus sa oled?» «Sa saaki'i minno nätä'. Minno viidi 30 aasta iist är' — vanadõkodo. Minno viidi tapiga. Siss, kui Värdi uma viimädsest tüükotussõst linnäss'. Mi elli kaonu Vardiga häste.» «Teie olite Ferdinandiga abielus?!» «Jah, pangui'i immess. Oga tuu tähendäi' midagi, et mu nisa' parhilla nabani ripusõ ja esi' olõ nigu pudulojuss. Vanaste olli ma illoss! Väega illoss! A' Värdi ostsõ uma viimaste veeringite iist lobudigu, viil hullõmba kui sjoo tah'. Minno käü tä väega harva kaemah'. A mis tuust inäp! Mii' tütrik um parhilla iks viil illoss, kaegui', et ilodutõ vanembite lats. A sa vast tiiät mii' tütrikut?!» «Aga kuule! Miks sa mulle seda kõike räägid?» «A tuupärast, et tah, vanadõkotoh umma kõik pääst ulli', tah olõi' mul kedagi, kiä minno kullõsi. Kae no esi' tah majah vähä ringi. Mõistat sa midagi kosta!» «Jube!» «Vot-vot! Jubõ! Jubõ! A tiiät nuurmiis, tah mii ellimi inne Värdi lossi minekit kolmõkõiste!» «Kolmekesi?!» «Jah, üükuninganna um tah samah sannah sündünü.» Siin pööningul oleks ma nagu varem käinud. Koik tundub kodune ja tuttavlik. Katuseplaatide all spetsiaalsetes niššides põlevad lõhna- küünlad. Keset pööningut on kahele inimesele kaetud ümmargune söögilaud, laual lumivalge lina. Eemalt, ainukesest pimedast sopist, tuleb öökuninganna, käes supitirin. Kaldmaa 7 «Paluks lauda! Seljanka on valmis!» Tõstsin endale fajansist kulbiga suppi. «Teiseks roaks saab kooreklopsi ning magustoiduks lumepalle.» «Vahva! Need on mu lemmiktoidud!» «Siis ma arvasin õigesti!» Sõime, aeg-ajalt kolksatas mu lusikas vastu taldrikut. «Tahad veel?» «Meeleldi!» Läbi katuseaukude hõljus me auravatesse taldrikutesse lume helbeid. «Mida sa kõik need aastad teinud oled? Mu öökuninganna!» «Ära kutsu mind nii! Nendes majades ei mäleta keegi minu õiget nime kõik need aastad .. . Kui ma räägin sulle tõtt, siis sa ei usu. Kui aga valetan, ei usu ma ise! Koik need kolmkümmend aastat olen vaadelnud su klaasmuna! Ta on minu jaoks mu elu, mu raamat, mida iga päev loen, mu õnn ja mu õnnetus. Ealeski pole ma tast tüdinud. Ta ju helgib nagu öötaevas. Vaata läbi nende pilude siit välja. Kas kolmkümmend aastat on siis palju?! Ta ju kohiseb kui meri. Sina tunned merd ja meresid. Kolmkümmend aastat on vähe!!! Ma pean Sulle tänulik olema, et pühendasid mu mõistatusse.» Ta tõusis laua tagant ja kummardas mu ees. «Mis sa nüüd?! Aga ennustusloits?» «Ah, sellest on parem vaikida ... Ühele vanale sõbrale, Aednik Ferdinandile — võib-olla sa mäletad, töötas veel Šveitserina ka —, tegin ma palju kurja. Värdi tunnistas mulle kord purjuspäi, et kirjutab raamatuid. Ma keerutasin just klaasmuna käes, olin naivas tujus ja sisistasin talle: «Sinu käsikirju ei avalda mitte keegi ja peale Sinu surma ei huvitu neist enam ükski inimene!» SEITSMES Köisredel laskus keldrisse. Kui mu jalad maapinda puudutasid, seisis mu vastas öökuninganna, kel oli seljas valge kittel ja peas punase ristiga tanu. «Ega üleval rohkem haavatuid ei ole?» küsis ta kaastundlikult. «Ei hakanud nagu silma.» «Väga hea! Siis võime endale tassikese teed lubada — tule minu järel, kabinet on korrus allpool!» Sammusin tasaselt läbi palatiruumi — see oli tõeline laatsaret: välivooditel ja sinelite peäl lamasid mu haavatud gümnaasiumi- kaaslased. «Kas vaenlane juba taganeb?» küsis üks. «Ma ei tea, ei pannud tähele!» Sidemeisse mähitud sõdurid tukkusid. Kohe pidi algama haigla taidlusprogramm. 8 Kaldmaa